Tallinna Keskraamatukogu - Page 190

‹ 190 › M. Raamat seob D. Vaarandile kaela Raamatukoguühingu rätti. väga hea kool: kõik said kommenteerida ja oma arvamust avaldada. Korraldati ka kirjandusteaduslikke ja kriitikakursusi. Nii mõnelegi oli see hüppelauaks kirjandusse. Teemasid mõtlesid välja kõik, kuigi oli ka oma juhatus. Raamatukogud olid siiski ideoloogiaasutused ja küllap peeti ka kirjandusringi tegemistel silma peal. Olga Nuut, kes tollal asedirektorina töötas, jälgis kõike, mis majas toimus. Kes kuulusid direktsiooni, pidid olema partei liikmed – raamatukogu juhtimine oli Keskkomitee kontrolli all. Ei tea kuidas, aga tagasihoidlik raamatukogu kirjandusring väljus kontrolli alt. Kirjandusringil oli ka plaan anda trükis välja almanahh, materjal oli koos, kuid luba almanahhi trükkimiseks ei saadud. Sellesse almanahhi oli koondatud luulet, proosat ja tõlkeid kolmeteistkümnelt autorilt, aga ka ringi kroonika. Noorluuletajate loomingu ettelugemine tekitas põnevust. Neid koosolekuid lausa oodati. Kalju Oja kirjutas kirjandusringi aruteludest alatasa ajakirjanduses, huvi ringi tegemiste vastu oli suur. Kirjandusringi hiilgeajad olid 1960–1970-ndatel. Kaheksakümnendate alguses aitas kirjandusüritusi teha Raamatuühing. Olin 1981–1984 Raamatuühingus tööl. Sellest asutusest saadeti kirjanikke esinema üle terve Eesti, organiseeriti loenguid ja illustreeriti neid muusikute ning sõnakunstnike etteastetega. Et töötasin enne Raamatuühingut Keskraamatukogus, siis side kahe asutuse vahel toimis edasi. Tol ajal olid esinemisbrigaadid. Töö käis niimoodi: mina koostasin enamasti loengu ja katsusin siis selle juurde leida muusikuid ja näitlejaid. Kõikjal võeti meid väga hästi vastu. Meeles on seegi, missuguste suurepäraste suupistetega laudu meile tehti: kirjandusüritused olid väga oodatud. Niisugused esinemas käimised tähendasid tollal legaalset võimalust midagigi ära teha. Raamatuühingul, kus ma töötasin, oli palju huviklubisid. Üks neist oli „Tarapita”, mis tuli pärast üle Keskraamatukokku. Ka mina olin selle asutajaliige. Meeles on, kui suuri laineid lõi näiteks kohtumisõhtu Juhan Smuuliga, või kui menukaks kujunes kirjandusõhtu Marie Underist. Silvia Laidla luges äärmiselt hästi Underi luuletusi ja vastuvõtt oli väga-väga soe. Muidugi pidi olema ka Lenini lemmikraamatute õhtu – muusika ja kõik-kõik pidi olema vastav. Huvitav oli see, et kuigi esinejate tasu oli rohkem sümboolne, oli väga vähe neid, kes ära ütlesid. Üks aktiivsemaid esinejaid meie brigaadis oli näitleja Tõnu Aav. Need, keda kutsusime, tulid ikka, sest tegemise rõõm oli suur ja esineti tõelistele raamatuhuvilistele. Neid oli tol ajal palju, tehasteski leidus küllalt inimesi, kes väga palju lugesid. Töötasin Raamatuühingus seitse aastat. Mõni inimene töötab terve elu ühes kohas, mina olen niisugune uudishimulik tüüp, kes tahab oma võimeid erinevates kohtades proovile panna. 1980-ndatel aastatel tehti mulle ettepanek hakata ehitamisel olnud haruraamatukogu juhatajaks. Oli kätte jõudnud too aeg, kui hakati projekteerima spetsiaalseid uusi raamatukogumaju. Varem avati neid uute korrusmajade korterites. Enne seda, kui raamatukogumaja valmis sai, hakati loomulikult otsima inimest, kes uut raamatukogu vedama hakkaks. Tookord oli Tallinna Keskraamatukogus eesti osakonna juhataja Viive Lauba. Tema siis küsiski minult, et kas ma ei tahaks. Mõtlesin, et minu jaoks on see uus väljakutse. Arutasin seda direktor Niina Aršasega. Ja lõpuks ma otsustasin, et jah, hakkan tõesti Mustamäe III Haruraamatukogu juhatajaks. Praegu on see Sääse raamatukogu. Raamatukogumaja oli veel ehitusjärgus, hoone projekteerijaks oli „EKE Projekt”. Aga kõik ei läinud sugugi nii, nagu unistasime. Mina olin olude sunnil ka ehituse järelevaataja. Väga paljud asjad tuli lasta ümber teha. Küll olid ehitajad minu peale vihased, aga ümber nad oma praagi tegid!