Tallinna Keskraamatukogu - Page 179

‹ 179 › Kalju Oja (1920–1995) oli omandanud hariduse Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja lõpetanud Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Erakolledži. 1941. aastal ta areteeriti ja saadeti Solikamski vangilaagrisse. Pääsenud kodumaale tagasi, asus ta tööle Tallinna Noortemajja. 1949. aastal saadeti Kalju Oja uuesti asumisele, kust ta vabanes 1954. aastal. 1957. aastal asus Kalju Oja tööle Tallinna Keskraamatukokku, tegeldes massitöö propagandaga ning kirjandusringi juhendamisega. 1963–67 töötas ta üle-eestilise ametiühinguraamatukogude metoodikakeskuses. Kõrghariduse omandas Kalju Oja Leningradis N. Krupskaja nim. Raamatukogundusinstituudis, mille lõpetas 1964. aastal kiitusega. 1967–90 töötas ta ENSV Riiklikus Raamatukogus metoodikaosakonna teadussektoris raamatukogude osakonnas. 1968. aastal ilmuma hakanud „Raamatukogu” vihikute koostajana püüdis K. Oja järgida 1923–40 ilmunud ajakirja Raamatukogu tegevuspõhimõtteid. Oja oli aastaid tegev Raamatuühingus ning osales ka Eesti raamatukoguhoidjate Ühingu taasloomisel. 1980-ndate aastate lõpul sai temast ERSP asutajaliige. Kalju Oja kõnelemas. Kirjandusring tegutses esimestel aastatel väga aktiivselt, korraldades tervelt 35 mitmesugust üritust. 1960-ndatel tõusid fookusse kirjanduslikud kohtud, mida kirjandusring koos raamatukogutöötajatega korraldas. Need aktiviseerisid publikut kaasa mõtlema ja diskuteerima. Kooskäimine süvendas huvi eesti kirjanduse ja kultuuri käekäigu vastu. Ringi tööga oli tihedalt seotud ka literaat Oskar Kuningas. Keskraamatukogu kirjandusringil oli 1950-ndate lõpul, 1960-ndate aastate algul umbes 30 liiget. Nagu toonane ajakirjandus märkis, kuulus sinna noori töölisi ja teenistujaid; Keskraamatukogu kirjandusringist võrsus ka mit- meid tuntuks saanud kirjandus- ja kultuuriinimesi (Vallo Raun, Ülo Ojatalu, Helgi Muller jt). Koos käidi igal neljapäeval. Kord kuus toimus keskraamatukogu saalis suurem üritus. Korraldati ka kirjandusteooria kursusi, mille läbiviijaks oli TPedI õppejõud Bernhard Sööt, värsiõpetuse loenguid pidas Oskar Kruus. Kolmas lektor oli M. Žuhhovitskaja. 1958. aasta oli rikas arutelude poolest: arutati Ellen Niidu, Jaan Krossi, Vladimir Beekmani, Feliks Kotta, Uno Lahe luulekogusid, Osvald Toominga romaani „Perekond Kirretid”, Egon Ranneti näidendit „Kadunud poeg”, Hans Leberechti jt. kirjanike loomingut. Analüüsiti ka ringi liikmete omaloomingut. 30. oktoobril 1958 „Õhtulehes” avaldatud artiklis „Sädet on tunda!” kirjutab Kalju Oja: „Muidugi on veel vara kõnelda loomingulistest saavutustest, ent tähtis on see, et suudeti luua loominguline õhkkond. Kriitikat tehakse rangelt ja põhimõtteliselt. Kui aga tajutakse kellegi loomingus midagi südamest tulevat, uudset ja meeldivat, rõõmustatakse üheskoos.” Mida veel tehti? 1959. aasta juunis toimus Keskraamatukogus kirjandusringi ja raamatukogu ühise üritusena kirjandusõhtu Lion Feuchtwangeri elust ja loomingust. Ettekandega esines M. Žuhhovitskaja Tallinna Pedagoogilisest Instituudist. Septembris toimus kirjandusõhtu tšhehhi kirjandusest, kus Ruut Tarmo ja Johannes Rebane lugesid katkendeid J. Fučiku romaanist „Reportaaž silmusega kaelas” ja J. Hašeki romaanist „Vahva sõduri Švejki juhtumused…”. Kirjanduslikud kohtud toimusid Stendhali romaani „Punane ja must” ja L. Tolstoi romaani „Anna Karenina” põhjal ning need läksid puupüsti täis saalile. Side kirjanikega oli tihe. Nii tegi Aadu Hint 1960. aasta sügisel kirjandusringile ettepaneku arutada „Tuulise ranna” III osa kirjandusliku kohtu korras veel enne, kui raamat valmis oli. Üritus sai teoks 1961. aasta märtsis. 1960. aasta lõppes A. H. Tammsaare „Juuditi” aruteluga. Selles osalesid k 6