Tallinna Keskraamatukogu - Page 177

‹ 177 › Rikkis torustikud ja lagunevad majad said saatuslikuks nii mõnegi haruraamatukogu edasisele käekäigule. Kuna 1960-ndate aastate lõpp oli seotud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ja ÜLKNÜ 50. aastapäevaga ning ettevalmistustega V. I. Lenini 100. sünniaastapäevaks, toimus palju ühiskondlik-poliitilisi üritusi ning temaatilisi õpilas- ja noorteõhtuid. Pea kõikides harukogudes olid ette nähtud kohtumisõhtud vanade revolutsionääride ja Suure Isamaasõja veteranidega. 1961. aasta septembris väljakuulutatud loosung „M. Gorki nimeline Tallinna Keskraamatukogu eeskujulikuks raamatukoguks!” tähendas tolle aja keelt kasutades „kõrgendatud nõudeid lugejate teenindamiseks ja raamatukoguruumide kujundamiseks”. Selle raames koostati nii lugemisplaane ja soovitusnimestikke teatri, muusika ja kujutava kunsti vallas kui ka nõukogude mentaliteedi kujundamiseks. Mõni raamatunäitus omandas suisa ulmelise diapasooni, sisendades vaatajatesse usku kommunistliku formatsiooni käegakatsutavasse lähedusse ning koos sellega inimese kardinaalsest muutumisest. Usku kommunistliku ühiskonna kõikvõimsusse sisendasid ka näituste pealkirjad („Milline on kommunismiajastu inimene?”). Kui parafraseerida 1960-ndatel aastatel parnassile tulnud Soome luuletajat Pentti Saarikoskit, siis tasuks küsida: mis ikkagi tegelikult toimus ajal, kui raamatukogudes kasvatati sõprustunnet ja proletaarset internatsionalismi, võideldi religiooni vastu, unistati eeskujuli- ku raamatukogu tiitlist, organiseeriti raamatukogukuid, peeti sotsialistlikke võistlusi ja kajastati Saksa DV kultuuripäevi? Kuidas kujutati toona ette rahvuse tulevikku 1961. aasta augusti algul L. Koidula 75. surma-aastapäeva või 6. oktoobril 1961 „Kalevipoja” 100. ilmumisaastapäeva puhul peetud kõnet kuulates? Mis mõtted keerlesid raamatukogukülastaja peas noorte luuletajate Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Ingvar Luhaääre, Rudolf Rimmeli, Linda Ruudi, Hando Runneli, Paul-Eerik Rummo, Arvi Siia, Mats Traadi, Enn Vetemaa ja Leelo Tungla raamatute näitust vaadates ning nende esinemist kuulates? Mida tegelikult mõeldi, on võimatu oletada, kuid tõenäoliselt tunti siirast rõõmu eesti kirjanduse uuest põlvkonnast ja eesti keele püsimisest. Kirjandusring ja kodu-uurimisring omandasid kultuuriniššide staatuse, mille olulisemaid eesmärke oli keele ja kultuuri järjepidevuse säilitamine. Just sel põhjusel käidi suvepuhkuste ajal kogumas materjale O. W. Masingu noorpõlve kohta, valmistati O. Kuninga juhatusel ette saade ETV-le O. W. Masingu 200. sünniaastapäeva tähistamiseks, püstitati kirjandusringi liikme Karl Laane eestvedamisel Liiva kalmistul Marie Heibergi hauale mälestuskivi ning rajati raamatukokku Tammsaare mälestusnurk. Vanade kultuuriheeroste ja vaimusuuruste meenutamine aitas säilida kultuurimälul ning süvendada usku keele ja kultuuri elujõulisusse. 1960-ndad oli vaimustuse ja uudisloomingu aeg. Püüti edasi elada olude kiuste. Tammsaare nurk, 1968. „Õhtuleht”, 1969, 31. jaanuar.