Tallinna Keskraamatukogu | Page 176

‹ 176 › 1960-ndad: mis toimus tegelikult? Sõjajärgne hirmu- ja surutiseperiood hakkas alates 1950ndate aastate keskpaigast aegamööda taanduma. 1956. aastal saabusid Eestisse tagasi esimesed uue võimu poolt Siberisse küüditatud. Paljudel, kel õnnestus Eestisse tagasi tulla, polnud oma endistesse kodukohtadesse enam võimalik naasta. Soov saada haridust pani inimesi õppima töö kõrvalt. Eesti-aegne vabaharidusprogramm oli küll kadunud koos uue korra tulekuga, kuid 1950-ndate lõpul ja 1960-ndate algul hakkasid kohustuslike propagandaürituste varjus üha intensiivsemalt tegutsema rahvuskultuurilist järjepidevust ülal hoidvad huvialaringid. 1958. aastal moodustati Tallinna Keskraamatukogu juurde kirjandusring, millele 1960-ndatel lisandus kodu-uurijate ring. Õige pea loodi ka ekslibrisistide ring, mis ühendas nii eksliibrisekogujaid kui ka -tegijaid. Vene osakonnas tegutses samal ajal kirjandusring „Rodnik” („Allikas”). Huvi kirjanduse vastu kasvas jõudsalt. Raamatunäitus Kopli raamatukogus. Üha rohkem kirjastati ja trükiti eesti autorite loomingut. 1960-ndatel tuli parnassile terve plejaad noori kirjanikke, kes on mõjutanud eesti kirjandust tänaseni. Vastavalt toonastele nõudmistele pidid raamatukogud korraldama mitmesuguseid massiüritusi ning mitmekesistama ka kirjandusürituste läbiviimise vorme. Kümnendi populaarseimaks ürituseks kujunes kirjanduslik kohus. Et näitlikel kohtupidamistel kirjandusteoste tegelaste üle oli suur publikumenu, kinnitavad oma meenutustes kõik toonased raamatukogutöötajad. Kirjanduslikke kohtuid käsitleti kui vaatemänge: „protsessidel” osalesid nii süüdistaja, kaebealune kui ka õigusemõistja. 1961. aastal viidi koos nelja raamatukoguga läbi kirjanduslik kohus Luise Vaheri romaani „Emajõe jutustus” põhjal, 1963. aastal oli kirjanduslikke kohtuid kahel korral: „kohtualused” kirjandusteosed olid Elsa Triolet’ romaani „Roosid järelmaksuga” ja Paul Kuusbergi „Andres Lapeteuse juhtum”. 1967. aastal korraldati kirjanduslik kohus Raimond Kaugveri romaani „Nelikümmend küünalt” põhjal. Et tol perioodil rõhutati kollektiivsust, tauniti kapseldumist ja järgiti üsna täpselt „ülevalt poolt tulevaid” propagandanõudeid, kasvasid ka nõudmised tulevasele kommunistlikule ühiskonnale kohase ideoloogilise kasvatustöö suhtes. Lugejaks püüti kaasata kõiki teeninduspiirkonnas elavaid inimesi, kartoteeke koostati kõigi perekonnaliikmete kohta. Mida keegi luges, sellest oli võimalik saada üsna täpne ülevaade. Eraldi teenindusliigina märgitakse näiteks kommunistliku töö brigaadide teenindamist. Moodi läks raamatulaenutuspunktide loomine tööstusettevõtetes. Nii pani toonane Lomonossovi tänava raamatukogu käima laenutuspunkti nahkgalanteriivabrik „Linda” kindatsehhis. 1960-ndatel kasvas ka ateismi propaganda. Väikeses Lomonossovi tän