‹ 162 ›
matute ringlus on. Meil oli ringlus üks koma millegagi.
Selgus, et kusagil Uuralites oli kaks. Siis pidi meil ka kaks
olema.
N. A.: Kui mõtlema hakata, kui kohutavalt palju totrust
tol ajal oli ja kui palju aega kulutati mõttetuteks asjadeks!
Kord kutsuti mind Tallinna linna täitevkomiteesse aru
andma. Hakkasin neile siis aruannet ette lugema. Et seoses oktoobrirevolutsiooni aastapäevaga on tehtud nii ja
nii palju üritusi jne. Juhataja katkestas mind ja ütles, et
hea küll, ta saab aru, et me teeme neid üritusi edasi, aga et
kõnelgu ma probleemidest. Mõtlesin siis, et ahhaa, väga
kena! Ja hakkasin rääkima. Ütlesin, et olete nii lähedal
meie majale, et tulge ja vaadake, mis moodi me elame. Ütlesin, et Keskraamatukogu on Tallinnale nagu üks häbiplekk: bibliograafia osakonnas on suur auk laes, kust tuvid sisse ja välja lendavad. Küsisin, et kas nad teavad seda.
„Ei tea,” ütlesid nemad. „Tulge ja vaadake siis!” vastasin.
H. P.: Huvitav, et Niinat välja ei aetud. Nad vist vihastasid küll...
N. A.: Tegelikult mulle see meeldis, et sain ükskord need
asjad südamelt ära öelda. Ütlesin, et neil pole vaja ju autotki võtta, kuna asume siinsamas! Aga kas see aitas? Ei
aidanud mitte kui midagi! Ikka läks samas vaimus edasi.
Ainult linnuke pandi kirja, et arutati Keskraamatukogu
tööd.
1951. aastal sai raamatukogu M. Gorki nime. Kunagi
hiljem, kui ma ei eksi, vist Tammsaare 100. sünniaastapäeva eel, käisin ma ülemuste juures arutamas, et raamatukogu nimi tuleks muuta Tammsaare-nimeliseks. Selle
jutu peale öeldi mulle, et mitte mingit nime vahetamist ei
tule. Mulle tehti isegi noomitus, et olen niisuguse küsimuse tõstatanud. Aga pärast läks ikka nii. Tookord aga
oli Tammsaare nime taotlemine väga tähtis. Sellel oli oma
tähendus: A. H. Tammsaare oli Tallinna Keskraamatukogu lugeja ja käis Aleksander Sibula juures uudiskirjanduse üle vestlemas. Tammsaare nime sai raamatukogu
endale 1980-ndate aastate lõpus.
Kunstfoto 50-ndatest. Helle Jürman, Õie Mikkor, Aino Parma.