Tallinna Keskraamatukogu - Page 159

‹ 159 › luba küsimas käis, ütlesin, et eksliibrised on tihedalt raamatuga seotud ja et see on väga tore, kui nad raamatukogus koos tahavad käia. Et teeme selle ringi raamatukogu omaks. Neil olid tõesti väga huvitavad materjalid. Lugemissaali fuajees oli meil tookord 3+3 vitriini väljapanekuteks. Ambur hakkaski eksliibrisenäitusi tegema. Kord pani ta välja ka paar kunstnik Naha eksliibrist. Seda ei oleks aga tohtinud teha, kuna Naha oli emigreerunud. Keegi nägi ja tuli ütlema. Kutsusin Amburi kohale ja ütlesin, et need eksliibrised tuleb ära võtta ja asendada teistega. Ekslibrisistid tegid ka katalooge. Amburi ajal ilmus „Tallinn eksliibristel” I, II ja veel teisi katalooge. Johannes Johansoo tegi raamatukogule eksliibrise ja ka mina sain oma eksliibrise. H. P.: Nii seltsi esimees Vingissar kui ka hilisemad esimehed olid meie lugejad. N. A.: Alguses käis meie juures koos ka kodu-uurijate ring, pärast läksid nad linnamuuseumi juurde. Oskar Kuningas oli nende juhendaja, aga tema käis siia edasi. Ta oli väga huvitav inimene. Kuningas oli ka raamatukogu nõukogu liige ja tuli ikka välja huvitavate ettepanekutega. H. P.: Ta oli ikka nõu andmas. Kui tehti mõni oluline ekskursioon, kutsuti Kuningas juhatama. Need olid väga põnevad ekskursioonid. Ta uuris kõiki Tallinnaga seotud materjale – ja üldse olid tal tohutud huvid. 1959. aastal koostati ka bibliograafiline kartoteek „Tallinn”. N. A.: Tegelikult tehti see kartoteek juba Eesti ajal. See sisaldas kõiki Tallinna kohta käivaid materjale. Kuid ta lammutati kahjuks. H. P.: Ka 1959. aasta oma oli väga põhjalik. N. A.: Tol ajal oli kombeks soovitusnimestikke teha. Neid tuli meile ka Moskvast ja Leningradist. Ka Riiklik Avalik Raamatukogu koostas neid. H. P.: Väga palju käis kontrolle. Seoses olümpiamängudega tulid 1980-ndate aastate juunis Moskvast kontrollid. Nemad jäid meiega rahule. Mingeid erilisi mahakandmisi tollal enam polnud. See kõik oli juba möödanik. N. A.: 1950-ndatel käis raamatute mahakandmine Glavliti nimekirjade alusel. Pärast tuli käsk kõik tolleaegsed poliitilised brošüürid hävitada. Meil oli omal keskküttekatel, need materjalid kühveldati siis sinna sisse. Glavlit oli väga range. Ta tahtis kõik eksemplarid kätte saada. Ma mäletan, kuidas Helle Jürman oli hädas raamatuga, mille üks eksemplar oli kaduma läinud. 1960-ndatel, kui Daniel ja Sinjavski päevakorral olid, korjati nende raamatud raamatukogudest ära. Ka sellega tegeles Glavlit. 1979. aastal oli suur kontroll. Selles osales kaksteist inimest Riiklikust Avalikust Raamatukogust. Tookord tehti meile väga palju etteheiteid. Nõuti näiteks ka seda, et eesti- ja venekeelsed raamatud peavad koos olema. Ütlesime, et kokku me neid ei pane, sest siis tekib niisugune segadus, et inimesed ei leia enam midagi üles. Küsisin, miks me lugejatele raskusi peame valmistama, ja avaldasin arvamust, et eesti- ja venekeelsed raamatud peavad juba sellepärast eraldi olema, et üks keel kasutab üht, teine teist tähestikku. Sellel koosolekul meid ainult kritiseeriti. See oli üks raskemaid päevi majas. H. P.: Jäi mulje, et ministeerium meie raamatukogusse eriti hästi ei suhtunud. N. A.: Olen selle üle mõelnud, kuid põhjus on mulle siiani saladuseks jäänud. H. P.: Mõnikord oli nii, et kui oli kirjandusõhtu ja keegi ministeeriumist kuulamas käis, kõneldi pärast ainult sellest, mis kõik teistmoodi oleks võinud olla. Ikka leiti midagi negatiivset. N. A.: Kui nii vaadata, siis igast asjast võib leida nii head kui ka halba. Kui tuuakse aga välja ainult halb, siis see on pahatahtlikkus. 1959. aastal taheti mind direktori kohalt eemaldada. Minu asemele taheti panna Reidlat, kes töötas ministeeriumis. Minu töö kontrollimiseks moodustati komisjon. Riikliku Avaliku Raamatukogu direktor tuli kohale ja käskis mul näidata toimikuid. Vaatas ja imestas, kõik oli korras. Lõpuks sain kutse tulla vestlusele raamatukogundusosakonna juhataja Ivan Helmi kabinetti, kus viibisid kõik komisjoni liikmed. Mõtlesin, mis nüüd saab. Kõige suuremaks toeks oli mulle aga see, et raamatukogurahvas, kes minu loost teadis, tahtis koos minuga Helmi kabinetti tulla. Ukse peal öeldi neile, et neid pole vaja, ja saadeti tagasi. Jäin üksi. Siis alustati kriitikaga: öeldi, et see ei ole nii ja too peaks olema teisiti. Läksin põlema ja olin väga närvis. Heiman istus minu kõrval ja püüdis mind vaigistada. Hämmastav oli aga see, et kõige suuremaks miinuseks minu töös peeti demokraatiat. Mulle lausa öeldi seda. Küsisin, et kas see on halb. Vastati, et kas ma tõesti arvan, et inimesed võivad otse öelda, mida nad mõtlevad ja arvavad. Ütlesin, et meie arutame alati tööasju omavahel. Tulin koosolekult ära ja mõtlesin, et mida ma nüüd teen. Otsustasin, et lähen kultuuriministeeriumi asetäitja Paul