Tallinna Keskraamatukogu - Page 155

‹ 155 › lugu. Kuid Lopatina peale ei mõtle ma üldse pahasti. Asi oli selles, et ta lähtuski ainult pealkirjast. Kaua ta raamatukogus ei töötanud, oli varsti läinud. Aga inimesena oli ta tõesti soe ja sõbralik. Olin töötanud raamatukogus juba märtsikuuni, kui ühel päeval helistati kantseleist, et Jaanson tulgu direktori juurde. Läksin sinna, direktor palus mul istuda, vaatas otsa ja küsis äkki: „Ütelge palun, kus teie isa on?” Minu isa istus vangis. Ütlesin talle, et isa on surnud – oh, kui raske oli seda ütelda... Siis ta küsis: „Kus teie vend on?” Ütlesin, et vend on kodus. Kohe tuli uus küsimus: „Aga teine vend?” Ütlesin, et mul pole teist venda, et on üks ainus vend ja küsisin, et kust ta võtab, et neid on kaks. Tegelikult oli mu teine vend Saksamaal. Siis ta rääkis veel veidi minuga juttu, küsis, kuidas mulle meeldib raamatukogus ja ütles lõpuks: „Minge, Helgi, nüüd üles ja mõelge natuke. Ma mõtlen ka. Nädala pärast kutsun teid tagasi.” Aga ta oli nii kena mees, et ei kutsunudki mind tagasi. Ja ma töötasin raamatukogus nelikümmend viis aastat. Helgi Peeba tööraamat Sibula lahkumise järel tekkinud intriigidest ei teadnud ma midagi: olin väike täpike, lihtne raamatukoguhoidjaabi ja minu kõrvu intriigid ei jõudnud. N. A.: Keskraamatukogu intriigid olid tegelikult jõudnud juba rajoonikomitee büroosse. Intriige tekitasid kaks töötajat, kes olid pärast sõda raamatukokku tööle tulnud ja nendega oli ka minul pärast päris palju kokkupuuteid. Esialgu püüdsin ma aga oma töösse sisse elada. Bibliograafia osakonnas töötas väga tunnustatud bibliograaf Linda Masing. Tema aitas ja õpetas mind väga palju – olen talle selle eest siiani väga tänulik. Kuna lugemissaal ja bibliograafiaosakond olid kõrvuti, tutvusin ka lugemissaali juhataja Senta Pressrauaga, kes oli väga kena inimene. Tema oli ainus, kes rääkis mulle sellest, mis Keskraamatukogus pärast sõda juhtunud oli. Pressraualt kuulsin ka Aleksander Sibulast ja sellest, miks Sibul kodanlikuks natsionalistiks tehti ja ametist kõrvaldati. Kodanlik natsionalist oli tol ajal suur sõimusõna. Glavliti esindajad olid leidnud raamatukogu pööningult keelatud raamatuid ja selle tõttu pidi Sibul töölt lahkuma. Imestan, et Senta Pressraud mind usaldas. Kuna tulin Venemaalt, olin tol ajal ju mitteusaldatav – neid, kes sealt tulid, Eestis kardeti. Senta usalduslik suhtumine tähendas minu jaoks väga palju. Töötasin bibliograafia osakonnas 1957. aasta 1. aprillini. Sealt edasi olin peaaegu kolmkümmend aastat raamatukogu direktor. Helgi Peeba (1958) Kui mind sellele kohale soovitati, hakkas ministeerium mulle peale käima, et pean selle koha vastu võtma, kuna olen noor spetsialist jne. Hiljem, 1958–1959, kui mind selle koha pealt ära taheti nihutada, tuli mulle meelde, kuidas nad tookord mind seda kohta vastu võtma veensid. Kui sain direktoriks, rääkisin Pressrauaga, et kas me