Tallinna Keskraamatukogu - Page 144

‹ 144 › Eesti kirjanikud „tänapäeva hinnangute tulipunktis” 1940-ndate aastate teisel poolel hakati esile tõstma uut ideoloogiat propageerivat eesti kirjandust (A. Jakobson, H. Leberecht jt). Koos Loengute Keskbürooga, mille direktoriks oli omaaegne töölisliikumise aktivist ja sotsiaaldemokraat Oskar Pärn, asuti Keskraamatukogus korraldama loenguid ja ettekandeid. Lektoritena esinesid tuntud kirjandusteadlased Nigol Andresen, Oskar Urgart, Eduard Päll, Hans Kruus jt. Kultuuriasutuste tarvis töötati välja tähtpäevade kalendrid, mis kirjanduse poole pealt sisaldasid surnud klassikute sünni- ja surma-aastapäevi: iseseisvast Eesti Vabariigist pärit kirjanike suhtes oli uus võim umbusklik. 1946. ja ka 1947. aasta alguses polnud Eesti kirjanike rakendamine propagandavankri ette veel kuigi suurt hoogu sisse saanud. Tollane menukaim üritus oli Oskar Lutsu 60. sünnipäeva puhul korraldatud kirjanduslik pärastlõuna Tallinna Keskraamatukogu suures saalis 12. jaanuaril 1946. Osavõtjaid oli üle 500 inimese. Loenguga O. Lutsu loomingust esines Karl Mihkla, katkendeid kirjaniku loomingust lugesid tuntud näitlejad Mari Möldre ja Ruut Tarmo. Muusikapaladega esinesid V. Õunapuu, prof. Artur Lemba ja RAM-i meeskvartett. Kirjandusürituste sisustamine kõrgetasemelise muusikaga ja parimate lavajõudude kaasamine kirjandusõhtutele muutus kiiresti traditsiooniks. Ühelt poolt järgiti koos uue korraga tulnud loosungit „Kunst ja kirjandus kuuluvad rahvale!”, teisalt tähendas see suurt osavõtjate arvu. Kirjandusürituste kõrval kasvas ka propagandaürituste hulk. 1947. aasta alguses peeti Keskraamatukogus tervelt kaks kirjandusõhtut pealkirjaga „Stalinlik sugupõlv”, tutvustamaks äsjailmunud vene kaasaegsete dokumentaaljutustuste kogumikku suure kodumaa stalinliku põlvkonna esindajatest. Kirjanduskriitilise ettekandega esines N. Andresen, kes kõneles ühtlasi isiklikke mälestusi Šostakovitšist ja Halima Nasõrovast. Ajaleht „Sirp ja Vasar” kirjutas seoses „Stalinliku sugupõlve” õhtuga: „Arutluse osas tõstatati küsimus, kas meil, eestlastel, on isikuid-kangelasi, keda võib pidada stalinlikku hõimu kuuluvaks ja kas jutustuse lisamisega nendest poleks võinud meile veelgi lähendada seda raamatut.”1 Eesti lugeja lülitamine nõukogude kirjandusellu algas aegamisi, kuid kavakindlalt. Kui 1940-ndate aastate teisel poolel käivitus eesti kirjanduse ümberhindamisaktsioon, kaasati sellesse ka Keskraamatukogu. Ümberhindamisaktsiooni paremaks läbiviimiseks oli vajalik tunnustatud kirjanike-kirjandusteoreetikute osavõtt. Üheks neist oli ka F. Tuglas. 1947. aasta alguses kuulutati Keskraamatukogus välja kahe kirjaniku, F. Tuglase ja A. Jakobsoni teoste süvendatud lugemine, eesmärgiks kirjanike tervikloomingu tundmaõppimine. Ettevalmistused olid põhjalikud: koostati kirjanike teoste ja kriitika bibliograafia, seati sisse erilugejaks registreerimise vihikud ning erikaardid.2 F. Tuglase ja A. Jakobsoni erilugejate registeerimiseks jagati harukogudele laiali kindlad juhtnöörid ja tingimused. Nädal enne kirjandusõhtut tuli igal erikaardi omanikul tuua raamatukokku kirjalikult vormistatud seisukoht, mis pidi olema vähemalt ühe vihulehekülje pikkune. Ka küsimused kirjanikule tuli esitada kirjalikult enne kirjandusõhtut. Kohtumine F. Tuglasega toimus 1947. aasta „Noorte Hääl”, 17. detsember 1947.