‹ 136 ›
lis” – ja käis pidevalt meie raamatukogu kontrollimas, sest
see oli kaua aastaid Tallinna Kultuurikooli praktikabaas.
Hüüdsime Mugasto õpilasi omavahel „Helene lapsukesteks”... Tol ajal käis aga kogu aeg igasuguseid komisjone,
kes pidevalt midagi kontrollisid. Mäletan, et esimene kord
tekkis mul Mugastoga lahkarvamus, aga pärast talle nagu
isegi meeldis, et mul oli oma arvamine. Tookord, kui ma
töölt ära läksin, ütles ta, et tal on kahju.
Kas Te hiljem ei mõelnud töökoha vahetamisele?
Korra oli nii, et pidin tõesti juba Toompeale Riiklikku
Avalikku raamatukokku tööle minema, aga pärast üht
uneta ja pisarais ööd võtsin ma avalduse tagasi. Milvi Tedremaa kutsus mind ka meditsiiniraamatukokku, kuid siis
ei hakanud ma isegi kahtlema, kas minna või mitte: kuna
ma meditsiinist midagi ei taibanud, oli arstidele mõeldud
kirjanduses orienteeruminegi minu puhul välistatud.
Kas töö tuli ka koju kaasa?
Tööpäev oli väga pikk. Raamatukogu oli avatud kella kaheksani õhtul. Kui mu laps väike oli, siis ma teda eriti ei
näinudki. Suhtlesime hommikul teel lasteaeda ja puhkepäevadel. Ka pühapäev oli ju tööpäev. Vist Luule Mikk oli
see, kes lõpuks ütles, et raamatukoguhoidjad on naised ja
neil on lapsed. Et võtku lugejad laupäeval oma raamatud
ja lugegu pühapäeval, et koguhoidja saaks ka puhata.
1980-ndate lõpul, 1990-ndate aastate algul hakkas
Nõmme raamatukogu väliseestlastelt raamatuannetusi saama. Kas teile ei tundunud, et nende raamatute
asemele, mis pärast sõda ära keelati ja hävitati, saatis
üks hea käsi uued asemele.
See tunne oli küll ja see võtab mul veel praegugi silmad
märjaks. Tore oli, et me kohtusime paljude raamatusaatjatega. Need, kellel olid kodumaaga tihedamad sidemed,
hakkasid kohe ise siin käima. Kui nad Eestisse tulid, otsisid nad ka raamatukogu üles. Esimesed saadetised, mis
me saime, olid ausalt öeldes üllatus. Nõmmel oli üks aktiivne kultuurielu edendaja Elvi Pirk. Temal oli väliseestlasest sõbranna, kes käis ka ise raamatukogus. Väga kena
daam oli. Ta oli rahul, et raamatud olid hoitud, leidnud
õige koha ning et neid loeti.
Kui palju on raamatukogu koostööd teinud Nõmme
Seltsiga?
Nõmme Selts oli organisatsioon, kuhu ma väga tahtsin
astuda, kui selts 1988. aastal taasasutati. Seal olid eesotsas Leho Lõhmus ja Hannes Walter. Nõmme päevadel
sain ma nendega tuttavaks ja Lõhmus küsis siis minult,
et kas ma ei tahaks hakata seltsi liikmeks. Liikmetele
toimus palju üritusi, oli ka suuri üritusi, mis kohe nõmmelaste seas populaarsuse saavutasid. Leho Lõhmus oma
erakordse mälu ja entusiasmiga jättis mulle väga sügava
mulje. Hannes Walterit mäletan ikka kui vapustavat kõnemeest – küll oli teda huvitav kuulata! Enam ma aga
seltsi tegevuses ei osale – astusin hiljuti puhtisiklikel
põhjustel välja. Seltsi tegevuse algus oli fantastiline aeg
ja see ei unune.
Mis suhe oli raamatukogul Nõmme kirjanikega?
Nõmme kirjaniku raamatu ilmumine tähendas meie lugejatele, et autor oli oma inimene. Lennart Merd, Viiu
Härmi ja Paul-Eerik Rummot – neid ju teati ja loeti.
Muidugi teati ja loeti tervet 1960-ndate uut lainet: Kaplinskit, Runnelit, Luike jt. Nõmmel elas nii ajaloolasi kui
ka kirjanikke ja nii on see ka praegu. Mart Laar ja Lauri Vahtre elasid mõlemad Nõmmel ja olid meie lugejad.
Ka Ea Jannsen ja Kapid: helilooja Eugen Kapp ja tema
abikaasa Veronika Kapp. Nad käisid raamatukogus ikka
koos pojaga, kes oli väga elav laps. Niisugune kogu perega
raamatukogus käimine oli meil väga levinud: Soonvaldid käisid, Maria Keres käis. Ta oli väga soliidne ja kena
daam. Ma hindan teda väga. Ajal, kui haigeid lapsi peideti, julges tema ikka koos lapsega väljas käia. Väga huvitavad inimesed olid Albert Üksip ja Albiine Kausi, üks
oli suur botaanikahuviline, teine oli olnud näitleja. Teatrirahva hulgast käisid meil veel Mari-Liis Küla, Lembit Roosa, Veera Nelus. Väga armas inimene oli ka Jüri
Tamberg. Ja muidugi Oskar Kuningas. Minu emaga koos
arutasid nad vahel tundide viisi kultuuriloo ja kirjanduse
teemadel. Tema abikaasa Karin Reinla käis saksakeelse
kirjanduse fondi uurimas: seda ei olnud puistatud, puistajad ei saanud keelest aru. Iga kord, kui mõni uus raamat
ilmus, saabus kohale Uno Laht, kes tahtis kuulda meie
arvamust.