Tallinna Keskraamatukogu | Page 136

‹ 136 › lis” – ja käis pidevalt meie raamatukogu kontrollimas, sest see oli kaua aastaid Tallinna Kultuurikooli praktikabaas. Hüüdsime Mugasto õpilasi omavahel „Helene lapsukesteks”... Tol ajal käis aga kogu aeg igasuguseid komisjone, kes pidevalt midagi kontrollisid. Mäletan, et esimene kord tekkis mul Mugastoga lahkarvamus, aga pärast talle nagu isegi meeldis, et mul oli oma arvamine. Tookord, kui ma töölt ära läksin, ütles ta, et tal on kahju. Kas Te hiljem ei mõelnud töökoha vahetamisele? Korra oli nii, et pidin tõesti juba Toompeale Riiklikku Avalikku raamatukokku tööle minema, aga pärast üht uneta ja pisarais ööd võtsin ma avalduse tagasi. Milvi Tedremaa kutsus mind ka meditsiiniraamatukokku, kuid siis ei hakanud ma isegi kahtlema, kas minna või mitte: kuna ma meditsiinist midagi ei taibanud, oli arstidele mõeldud kirjanduses orienteeruminegi minu puhul välistatud. Kas töö tuli ka koju kaasa? Tööpäev oli väga pikk. Raamatukogu oli avatud kella kaheksani õhtul. Kui mu laps väike oli, siis ma teda eriti ei näinudki. Suhtlesime hommikul teel lasteaeda ja puhkepäevadel. Ka pühapäev oli ju tööpäev. Vist Luule Mikk oli see, kes lõpuks ütles, et raamatukoguhoidjad on naised ja neil on lapsed. Et võtku lugejad laupäeval oma raamatud ja lugegu pühapäeval, et koguhoidja saaks ka puhata. 1980-ndate lõpul, 1990-ndate aastate algul hakkas Nõmme raamatukogu väliseestlastelt raamatuannetusi saama. Kas teile ei tundunud, et nende raamatute asemele, mis pärast sõda ära keelati ja hävitati, saatis üks hea käsi uued asemele. See tunne oli küll ja see võtab mul veel praegugi silmad märjaks. Tore oli, et me kohtusime paljude raamatusaatjatega. Need, kellel olid kodumaaga tihedamad sidemed, hakkasid kohe ise siin käima. Kui nad Eestisse tulid, otsisid nad ka raamatukogu üles. Esimesed saadetised, mis me saime, olid ausalt öeldes üllatus. Nõmmel oli üks aktiivne kultuurielu edendaja Elvi Pirk. Temal oli väliseestlasest sõbranna, kes käis ka ise raamatukogus. Väga kena daam oli. Ta oli rahul, et raamatud olid hoitud, leidnud õige koha ning et neid loeti. Kui palju on raamatukogu koostööd teinud Nõmme Seltsiga? Nõmme Selts oli organisatsioon, kuhu ma väga tahtsin astuda, kui selts 1988. aastal taasasutati. Seal olid eesotsas Leho Lõhmus ja Hannes Walter. Nõmme päevadel sain ma nendega tuttavaks ja Lõhmus küsis siis minult, et kas ma ei tahaks hakata seltsi liikmeks. Liikmetele toimus palju üritusi, oli ka suuri üritusi, mis kohe nõmmelaste seas populaarsuse saavutasid. Leho Lõhmus oma erakordse mälu ja entusiasmiga jättis mulle väga sügava mulje. Hannes Walterit mäletan ikka kui vapustavat kõnemeest – küll oli teda huvitav kuulata! Enam ma aga seltsi tegevuses ei osale – astusin hiljuti puhtisiklikel põhjustel välja. Seltsi tegevuse algus oli fantastiline aeg ja see ei unune. Mis suhe oli raamatukogul Nõmme kirjanikega? Nõmme kirjaniku raamatu ilmumine tähendas meie lugejatele, et autor oli oma inimene. Lennart Merd, Viiu Härmi ja Paul-Eerik Rummot – neid ju teati ja loeti. Muidugi teati ja loeti tervet 1960-ndate uut lainet: Kaplinskit, Runnelit, Luike jt. Nõmmel elas nii ajaloolasi kui ka kirjanikke ja nii on see ka praegu. Mart Laar ja Lauri Vahtre elasid mõlemad Nõmmel ja olid meie lugejad. Ka Ea Jannsen ja Kapid: helilooja Eugen Kapp ja tema abikaasa Veronika Kapp. Nad käisid raamatukogus ikka koos pojaga, kes oli väga elav laps. Niisugune kogu perega raamatukogus käimine oli meil väga levinud: Soonvaldid käisid, Maria Keres käis. Ta oli väga soliidne ja kena daam. Ma hindan teda väga. Ajal, kui haigeid lapsi peideti, julges tema ikka koos lapsega väljas käia. Väga huvitavad inimesed olid Albert Üksip ja Albiine Kausi, üks oli suur botaanikahuviline, teine oli olnud näitleja. Teatrirahva hulgast käisid meil veel Mari-Liis Küla, Lembit Roosa, Veera Nelus. Väga armas inimene oli ka Jüri Tamberg. Ja muidugi Oskar Kuningas. Minu emaga koos arutasid nad vahel tundide viisi kultuuriloo ja kirjanduse teemadel. Tema abikaasa Karin Reinla käis saksakeelse kirjanduse fondi uurimas: seda ei olnud puistatud, puistajad ei saanud keelest aru. Iga kord, kui mõni uus raamat ilmus, saabus kohale Uno Laht, kes tahtis kuulda meie arvamust.