Tallinna Keskraamatukogu - Page 135

‹ 135 › olid väga intelligentsed inimesed. Mäletan, et Spordikomitees töötas tookord keegi Belov, kelle abikaasa oli hästi peen daam. Niisuguseid peeni daame oli Nõmmel päris palju. Üsna varsti läks lahti noorte lugejate kasvatamine: noored, kes kooli pooleli olid jätnud, jagati gruppidesse, pidime moodustama neist rühma, kellele tuli soovitada raamatuid. Tulemus oli see, et noor laps, kes ei tahtnud koolis käia, sest seal käsutati teda kogu aeg, tuli raamatukokku ja siin hakati jälle käsutama. Selle asemel et lugeda „Kolme musketäri”, öeldi talle, et mis sa sellest loed, võta parem midagi populaarteaduslikku! Tulemus oli ilmselge. Aja nõue oli, et iga raamatukogu pidi levitama nn. kohustuslikku kirjandust: ühiskondlikpoliitilist, loodusteaduslikku ja tehnikaalast. Sageli oli lihtsalt nii, et inimene palus: ärge mulle seda koju andke! Meil oli siis eraldi riiul, kuhu panime need väljaanded, mis oli nagu laenutatud, aga mida polnud kaasa võetud. Praegu teeb asi nalja, aga siis olime naljast kaugel. Muidugi oli ette nähtud korraldada ka kirjandusüritusi uut korda ülistavatest kirjanikest. Häda, kui keegi sinna tulla ei tahtnud. Mul on meeles, kuidas ma palusin tulla sugulasi-tuttavaid kuulama Leberechti teostele pühendatud õhtut. Pidime käima ka mööda koole ja pidama loenguid: ma olen isegi miilitsakoolis esinemas käinud. Vene kooli meid ei saadetud, käisime eesti koolides lastekirjandust tutvustamas. Pikapeale hakkas kõige hullem aeg läbi saama: meie oma kirjanikud hakkasid jälle kirjutama. Mäletan, kuidas kord loengut alustades küsisin lastelt, mis on nende arvates kõige tähtsam raamat. Pakuti küll üht, küll teist. Ütlesin, et kõige tähtsam raamat on aabits. Et kui te lugeda ei oska, jäävad edaspidi teie ees kõik raamatud lukku, ükskõik kui tähtsad nad ei oleks! Väikestele lastele meeldis väga, et just nende raamat oli kõige tähtsam. Meid vaevati aga nende loengutega üsna ära, millegipärast arvati, et raamatukoguhoidjal ei ole raamatukogus nagu üldse midagi teha. Kõige ilusam kompliment, mis mulle raamatukogus kunagi tehtud on, tuli ühelt vanahärralt: tema tunnistas, et oli kogu aeg mõelnud, et mida need raamatukoguhoidjad ikka muud tööl olles teevad, kui loevad päevad läbi, aga alles nüüd ise meil lugemas käies nägevat ta, kui palju tööd raamatukoguhoidjal tegelikult on. Aga inimeste suhtumine raamatukogutöösse ongi enamasti mütsiga lööv. Kui ma raamatukogundust õppi- ma läksin, ütlesid paljud mulle: mida seal õppida on? Ja kui ma neile ette lugesin, kui palju eksameid ja arvestusi mul sooritada tuleb, olid nad kõik üllatunud. Nõukogude ajal oli see asi muidugi teistmoodi ka... Aga ikkagi läksite raamatukogundust õppima. Õppima minek ei tulnud mitte niivõrd teadmistejanust kui tohutu väikese palga pärast. Tegin palgalisa saamiseks nii saksa kui ka inglise keele eksamid. Siis, ühel päeval tuli mõte, et äkki lähen ikkagi edasi õppima. Mõtlesin, et kui Tartusse proovida, siis äkki ma eesti keele eksamit enam enam ära ei teegi – keskkooli lõpetamisest oli juba hulk aastaid möödas – ja kus selle häbi ots! Siis 1958. aastal võtsin kätte ja läksin Leningradi Krupskaja-nimelisse instituuti. Seal õppis Eestist terve hulk inimesi. Helgi Peeba ja tema kaaslased õppisid minust ja mu kaaslastest varem ja olid meile tee ette ära „teinud”: kuna nemad õppisid nii hästi, tundus õppejõudude arvates loogiline, et ka meie õpime hästi. Mäletan, kui vapustatud oldi juba meie tööde vormistusest: meil olid need kirjutusmasinal ümber löödud ja köidetud. Palju eksameid ja arvestusi saime aga tookord juba ka Pedas teha. Eksamile tuli minna terve grupiga, mingisugust eraldi jooksmist ei lubatud. Mäletan, et üks distsipliin oli „Tehnika alused”. Läksin TPI-sse ja palusin, et kas saaksime seal seda eksamit teha. Üks väga viiskas härrasmees vaatas meie programmi üle ja teatas: „Vabandage, mul on väga kahju, aga meil pole ühtki nii kompetentset õppejõudu, kes suudaks seda eksamit vastu võtta.” Siis Ants Kõverjalg Pedas võttis meilt lõpuks selle eksami vastu. Mäletan siiani, kuidas ma talle martäänahju ehitust seletasin. Ja siiani olen ma