Tallinna Keskraamatukogu - Page 133

‹ 133 › olime me Keskraamatukogu viies filiaal. Sibul oli väga soliidne vanahärra ja inimesena väga meeldiv. Mina aga pelgasin teda pisut. Ma tundsin end nii tühisena tema kõrval. Mäletan, kuidas ta mind oma kabinetis vastu võttis ja vaatas – tal olid niisugused head silmad – ja küsis: „Kas te olete mõelnud, miks te tahate raamatukokku tööle tulla?” Mina muidugi kaotasin pea ja andsin oma arust „vaimuka”vastuse: „Ma armastan väga lugeda!” Siis ütles Sibul: „See on hea algus, aga praegu te olete nii noor ja teil on koolgi lõpetamata.” Ütlesin, et küll ma katsun toime saada. Juba raamatukogus valitsenud üldine õhkkond näitas, et direktorisse suhtuti lugupidavalt. Uute võimude ajal püüdis Sibul oma töötajaid päästa. Proua Kettam oli Keskraamatukogus osakonnajuhataja, kuid siis paigutati ta meile tööle. Ta oli väga nõudlik, aga õiglane. Oli näha, et ta oli harjunud suurt arhiivi juhatama ja et haruraamatukogu kohast oli talle vähe. Ta nõudis väga distsipliini ja korda. Meil oli tööl ka Amanda Tõnisson, Jaan Tõnissoni minia, kes oma abikaasa maha oli lasknud. Tõnisson tuli siis, kui polnud enam ei Asandit ega ka Sibulat. Meie raamatukokku saatis ta Tallinna Linna kultuurivalitsus, kui ta just vanglast oli vabanenud. Ta oli väga tark ja palju lugenud. Kolleegidega suheldes oli ta meeldiv ja väga tagasihoidlik. Ta hoidis nagu veidi eemale ja oli endasse süüvinud. Lugejatega kõneles ta väga viisakalt, aga meie ja tema vahel oli teatud piir – võib-olla tunnetas ta meie võõrastust, ei oska öelda. Kui Sibul 1950. aastal töölt kõrvaldati, siis sellest kõneldi, aga vaid omavahel. Ega me palju suud ei pruukinud: kõigil oli 1949. aasta küüditamine veel värskelt meeles. See vapustas juurteni. Oli niisugune vaikimise ajastu. Kõik kartsid. Kas raamatukogul õnnestus fondi laastamise ajal ka midagi omaaegsest kirjandusest säilitada? Keegi vist ei julenud. Aeg oli niisugune, et iga tühja asja pärast viidi kinni. Ei olnud ju perekonda, kus kedagi polnud areteeritud või Siberisse viidud või polnud põgenetud. Variante oli ju palju. Kord tuligi täitevkomitee meie raamatukogu kontrollima. Nad kontrollisid nimekirja järgi, kas kõik raamatud on olemas. Mäletan, et ainsana ei olnud „Hõbeuiske” – see oli üks täiesti süütu lasteraamat. Mina seda raamatut polnud võtnud, aga kadunud ta oli ja ma olin ehmatusest näost lapiline. Õnneks oli kontrollijate seas üks kena naine, kes ütles, et tegemist ei ole raamatuga, mis oleks poliitiliselt tähtis. Aga hirm oli ikka. Kes „Hõbeuisud” võttis, see välja ei tulnudki. Kord aastas tuli käia põhinimestikuga Glavlitis. Nimestikku kontrolliti ja anti koos märkustega tagasi. Mäletan, kuidas raamatutest tuli tindiga maha tõmmata tõlkijad ja üks neist oli ka Marta Sillaots. Teie tööletuleku aeg oli väga vastuoluline: uus ja võõras element oli alustanud juba jõudsat pealetungi senisesse kultuuri, vanad väärtushinnangud olid aga veel alles. Tookord oli paljudes osakondades töötajaid, keda polnud veel lahti lastud. Malendi ja Edith Kukk olid Sibula kooli edasiviijad. See paistis välja juba nende käitumisest. Ma ei kuulnud neid näiteks kunagi valju häälega töö ajal rääkimas. Kui neil mõni märkus öelda oligi – seda järgis ka Asandi –, siis teiste juuresolekul ei tehtud seda mitte iialgi. Mulle on ikka tundunud, et Eesti-aegne gümnaasium andis parema hariduse, kui oli see kõrgharidus, mille meie saime. Silmaringi arendavat oli toonases õppeprogrammis palju: üldajalugu, kunstiajalugu, võõrkeelte rohkus, mida meie enam ei saanud. Meie õnn oli, et meid õpetasid Eesti-aegsed õpetajad. Näiteks minul oli inglise keele õpetaja, kes oli Inglismaal õppinud. Meie klassist läksid paljud inglise keelt õppima ja neist said tublid õpetajad: kes õpetas inglise kolledžis, kes keeltekoolis. Meie õppeprogramm oli siis veel teistsugune kui see, mis pärast tuli. Tunniplaanis olid psühholoogia, loogika, astronoomia, aga üsna pea need ained kadusid. See oli minu õnn, et sain töötada samal ajal, kui töötasid veel vana kooli inimesed. Nad esindasid neid väärtusi, mida nüüd maha kiskuma hakati. Kontraste oli väga palju. Nüüd vaatan ma sellele ajale küll omamoodi hellusega tagasi, sest see oli meie noorus. Aga tegelikult oli see paljuski mahavisatud ja aju nüristav aeg. Raamatukogu maja Õie tänav 14 oli ju tegelikult ära läinud inimese maja. Tegelikult oli väga hea, et seda polnud kellelegi elamiseks antud, vaid hoone kohaldati raamatukoguks. Raamatukogu oli väga ilus ja kodune. Ta oli alati puhas ja korras. Kõik väliskülalised toodi ikka Nõmmele, sest meie raamatukogu oli teistmoodi kui teised raamatukogud. Juba ümbrus oli vaatamisväärne: suur aed, lilled. Ja 1990-ndate aastate lõpus käis meil väga palju väliskülalisi. Olin suuteline võõrkeeltes lugema, aga kõnelemis-