‹ 132 ›
et ootan last. Dekreetpuhkuse rahast jäin muidugi ilma.
Minu tõrksus aga ei püsinud kuigi kaua. 1958. aastal tulin ma tagasi. Tegelikult ma ikka väga armastasin oma
elukutset. Tööl oli vaja käia ja mulle meeldis nii Nõmme
raamatukogu kui ka meie lugejad.
Ka Teie ema töötas samas raamatukogus.
1951. aastal vabanes raamatukogus töökoht ja siis võeti
minu ema tööle. Nõukogude ajal oli nii, et kõik töötajad
raamatukogus olid juhatajad. Meil oli kolm osakonda, mina
olin lasteosakonna juhataja. Oli ka lugemistoa juhataja ning
siis oli üldjuhataja. Millalgi tehti juurde raamatukoguhoidja
koht ja sellele kohale tuligi mu ema. Enne seda oli ema kodus – mul oli minust väga palju noorem vend.
Tol ajal ei olnud sugugi kerge tööd leida: mina ja ema
kudusime kampsuneid ühte kombinaati. 1962. aastal lasti Andrejeva lahti ja siis pakuti juhataja kohta emale. Ta
võttis selle vastu.
Kas emaga ühes ja samas asutuses kolleegideks olemine oli kerge või raske?
See oli ühtaegu kerge ja raske. Ma ei tohtinud end kuidagi lõdvaks lasta, et teistel ei tekiks arvamust: direktori
tütreke, teeb, mis tahab... Meil oli emaga väike vanusevahe. Ema oli kakskümmend, kui mina sündisin. Mina aga
olin varaküps laps. Meil oli kogu elu rohkem sõbrannade
kui ema-tütre suhe. Ma ei käinud pidudel, vaid lugesin
kogu aja. Isa ütles ikka, et niimoodi ma ei saagi mehele,
enne kui mõni mees meie uksele koputab ja küsib, kas teil
on tütar ära anda. Aga 1953. aastal ma abiellusin – oma
kunagise klassivennaga.
Ema oli raamatukogu juhataja kuni oma surmani 1978.
aastal. Siis sain mina juhatajaks. Aga ma ei saa öelda, et
oleksin kogu aeg tubli juhataja rolli silmas pidanud. Töötajate omavahelised suhted olid väga sõbralikud, tööasjad
mõtlesime läbi ühiselt. Meil ei olnud kunagi tööl inimest,
kellega koos töötamine oleks raske olnud. Et ruumid olid
väikesed, tõstsime alalõpmata raamaturiiuleid ümber.
Mitte keegi ei öelnud kunagi, et mina seda ei tee, sest see
pole minu töö. Mul ei tulnud kunagi pähe ka kamandada,
et sina teed seda ja sina toda. Kui hakkasin midagi tegema, tulid teised kaasa ja tegime kõik koos. Suure asutuse
juhataja olla on muidugi midagi muud. Väga keeruline
aeg oli kapitaalremondi aeg, see oli raske nii puhtfüüsiliselt kui ka moraalselt.
1971. aastal sai Nõmme raamatukogu Tuglase nime.
Mida see tähendas?
Tuglas oli klassik. Nii tema muuseumil, mis asus raamatukogule suhteliselt lähedal, kui ka raamatukogul olid villa tüüpi aiaga majad. Kuidas see nõukogude ajal võimalik
oli, on tegelikult ikka natuke hämmastav küll. Ja kui nii
võtta, siis mõtlemisainet pakkus ka nimetus – M. Gorki
nimelise Tallinna Keskraamatukogu Fr. Tuglase nimeline
harukogu. Eks Tuglas oli ju ka revolutsionäär ja see võis
omakorda olukorda leevendada.
Tuglase nime saamine tähendas kõigepealt seda, et tegime raamatukokku Tuglase nurga. Seal olid väljas tema
kirjutatud raamatud ja infot tema kohta. Seinal rippus
Tuglase pilt. Et lugejad oleksid hakanud pärast seda Tuglase raamatuid rohkem lugema, ma küll ei mäleta. Tähistasime Tuglase sünnipäeva ja käisime muuseumiüritustel,
kui August Eelmäe Tuglasest kõneles. Neid loenguid oli
väga huvitav kuulata.
Mida teadsite Eesti-aegsest Nõmme raamatukogust?
Kõigepealt seda, et Eesti ajal oli trükitud kataloog, mis
nõukogude ajal ära võeti. Nõmme viimase linnapea poeg
kinkis selle mulle hiljem – pühendusega. Raamatukogu
üks tollaseid juhatajaid oli Leeni Ploompuu-Vesterineni
vennatütar Mesike Ploompuu-Päärt. Suur lugupidamine
tema vastu on mul püsinud tänaseni. Kui kroonikat vaadata, siis raamatukogu algusaastail vahetusid juhatajad
tihti. Nad keegi ei olnud ju ainult raamatukogu töö peal,
vaid tegid seda tööd teise ameti kõrvalt.
Üks juhatajaid Eesti ajal oli proua Kesker. Tema oli veel
kõrges eas meie lugeja. Mesike Päärt-Ploompuu töötas
Nõmmel kuus aastat, Hilda Asandi 1944. aastast 1948.
aastani, minu ema 1962. aastast 1978. aastani ja mina
sealt edasi kuni 2000. aastani. Praegu juhib raamatukogu
noor energiline Katrin Sõrmus. Tema on õppinud Tartus
saksa filoloogiat ja siis lõpetanud 1990-ndatel Pedagoogikaülikooli juures raamatukogu infotöö eriala.
Läbi kõigi aegade oli meil väga hea koostöö Keskraamatukogu ülemustega. Ei olnud muret, millega ei oleks
võinud minna juhataj l;V