Tallinna Keskraamatukogu - Page 131

‹ 131 › 50 aastat Nõmme raamatukogus Ellen-Ines Pagel Tulite tööle Nõmme raamatukokku 1940-ndate aastate lõpul ja jäite pooleks sajandiks. Kui suur roll oli raamatukoguhoidjaks saamisel teie „raamatukogugeenil”, kui suur Nõmmel? Kui ajas väga kaugele tagasi minna, siis raamatukoguga oli tegelikult seotud juba mu vanavanaisa, kes pidas Virumaal külakoolmeistri ametit, arendas Iila külas seltsielu ja asutas sellesse külla esimese raamatukogu. Ema teene oli see, et meie nii hirmus palju lugesime. Kodus kõneldi, et ma olevat hakanud lugema nelja-aastaselt. Et laps lugeda oskab, selgunud äkki. Raamatukokku tööle sain aga vist rohkem sellepärast, et olin Nõmme raamatukoguhoidjad surmani ära tüüdanud: käisin kogu aeg raamatukogus uusi raamatuid küsimas. Lõpuks vabanes seal koht ja nad kutsusid mu tööle. Tulin suvevaheajal, ajutiselt, aga see oli niisugune halb aeg, neljakümnendate lõpp, kui inimesi lasti nende mineviku pärast töölt lahti. Siis kutsuti mind päriselt tööle. Lõpetasin oma viimast keskkooliaastat ja töötasin raamatukogus. Mu vanaisa ja vanaema olid omal ajal Kunda kandist Rakverre läinud ja sealt Tallinna tulnud. Vanaisa ostis Glehni käest Nõmmele maad. Tal oli Valdeku raba ääres suur maatükk, kust turvast kütteks lõigati. Oli ka põllumaad ja krunt, millel asus maja. Ka mu kaks tädi ja onu elasid Nõmmel. Ema ja isa abiellusid 1929. aastal, nemad kolisid esialgu Juurdeveo tänavasse ja sealt Seebi tänavasse, kust me 1944. aasta pommitamise järel Nõmmele tulime. Niimoodi sain mina nõmmelaseks. Terve mu lapsepõlv möödus Nõmmel. Raamatukoguhoidmisest ei teadnud ma alguses midagi. Aga minu tööle tulles oli aeg niivõrd segane, et mitte keegi ei teadnud, mida tohib ja mida ei tohi raamatukogus teha. Mis toimus 1940-ndate lõpus Nõmme raamatukogus? Hirmus oli minu jaoks see, et viimane Eesti-aegne juhataja, kellel oli vastav erialane ettevalmistus ja raamatukogutöötaja paberid, oli loonud suurepärase fondi, ent meie osaks langes kahjuks selle fondi lammutamine. Kui teistel raamatukogudel oli veel vähegi võimalust laveerimiseks, siis meile saadeti „kultuuri tõstma” neljaklassilise haridusega venelanna, kes kutsus kokku parteikomitee ja jättis meie fondist alles ainult riismed. Selle inimese auks peab aga ütlema, et ta oli väga hea