Tallinna Keskraamatukogu - Page 13

‹ 13 › Raamatukogu sünd 1905. aasta 25. aprillil avaldas haridustegelane Nikolai Kann ajalehes „Teataja” artikli, milles tõstatas rahvaraamatukogu puudumise küsimuse Tallinnas. 1906. aastal ilmus mitu raamatukogude teemalist kirjutist ka „Päevalehes”.1 Avaliku raamatukogu asutamise küsimus kerkis aga teravamalt üles seoses Karskuskuratooriumi* kirjaga Tallinna linnavalitsusele 31. mail 1906. aastal. Selles teatati, et Karskuskuratoorium kavatseb asutada Tallinnasse tasulise raamatukogu, kuid vajalike rahaliste vahendite puudumise tõttu palutakse linnavalitsuselt 200 rubla iga-aastast toetust. 2 7. juunil 1906 peetud linnavolikogu koosolekul toimus uuendusmeelsete ja konservatiivsete vaadetega linnavolinike vahel elav mõttevahetus. Esimeste eesmärgiks oli bürokraatiavaba raamatukogu loomine, teised pidasid silmas karskuskuratooriumide positsiooni säilitamist. Bibliograafiateadlase ja ajaloolase Kalju-Olev Veskimäe sõnul järgiti viimast juba seetõttu, et Karskuskuratooriumide raamatukogud allusid Siseministeeriumi 1890. aastal kehtestatud määrusele, mis hõlmas tasuta või väikese maksu eest kasutatavaid linna- ja maaraamatukogusid. „Uutes tingimustes, kus kogu Venemaal hakkas kirjaoskus ulatuslikumalt levima, ei saanud valitsus enam otseselt keelata raamatukogude asutamist lihtrahvale, kuid püüdis kõigi vahenditega suunata nende tegevust endale meelepärases suunas.” 3 Karskuskuratooriumi raamatukoguavamisplaani seadis kahtluse alla ka linnavolinik Juhan Umblia, kes tegi ettepaneku, et linn asutaks ise avaliku tasuta raamatukogu.4 Pärast suuri vaidlusi võttis volikogu vastu otsuse keelduda Karskuskuratooriumi toetamisest ja tegi linnavalitsusele ülesandeks koostada raamatukogu asutamiseks projekt. Viimasega asus tegelema Juhan Umblia. 12. septembril 1906 saatis linnavolinik Juhan Umblia volikogule kirja, teatades, et ta on töötanud välja raamatukogu määruste ja eelarve projekti Helsingist ja Riiast saadud andmete põhjal. Raamatufondi loomisel pidas Umblia vajalikuks võtta arvesse Tallinna elanike koosseisu, ent ka elanikkonna proportsioone: eesti-, vene- ja saksakeelsest raamatufondist pidi jääma 5/6 eestikeelsetele raamatutele. Dok. 1 (lk. 24) 2. oktoobril arutas volikogu Umblia kirja ja otsustas moodustada raamatukogu organiseerimiseks ettevalmistuskomisjoni linnapea V. Lenderi juhtimisel. Komisjoni ülesandeks jäi igakülgselt arutada ja täiendada J. Umblia ettekannet. Komisjoni kuulusid: F. Karlson, E. Hoerschelmann, I. Vinogradov, T. Sa(a)rmann ja J. Umblia. Dok. 2 (lk. 25) Ettekande „igakülgne arutamine ja täiendamine” tähendas aga sedagi, et J. Umblia pakutud Riia ja Helsingi linnaraamatukogude määruste eeskujust ei piisanud. J. Umblia oli jätnud kõrvale S.-Peterburgi ja Moskva rahvaraamatukogude-lugemistubade määrused. Ettevalmistuskomisjon oli sedapuhku põhjalikum ja ettevaatlikum: V. Lenderi allkirja kandvas ettevalmistuskomisjoni ettekandes volikogule teatatakse, et Tallinna linna maksuta avaliku raamatukogu-lugemistoa määruste väljatöötamisel „on kontrollitud ka rahvaraamatukogude-lugemistubade korraldust S.-Peterburgis ja Moskvas.”5 * Kuna karskuskuratooriumid olid tekkinud Venemaal 1894. aastal seoses viinamonopoli kehtestamisega, oli nende ülesanne võidelda alkoholi ülemäärase tarbimise vastu. Nad pidasid ülal teemaju ja sööklaid ning aitasid kaasa mitmesugusele meelelahutuslikule ja kultuurilisele tegevusele, sealjuures raamatukogude ja lugemistubade asutamisele ning loengute pidamisele, saades selleks igal aastal toetussummasid. Et karskustöö tulemuslikkuse määramine oli raskevõitu, kujunesid karskuskuratooriumid monarhismi toetajaiks ja revolutsiooniliste ideede vastase võitluse käepikenduseks. (Vt. Kalju-Olev Veskimägi, Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn 2000, lk. 203.)