Tallinna Keskraamatukogu - Page 127

‹ 127 › lunud raamatute kajastumine nendes26, kuid arhiivkogu Riikliku Raamatukogu aruannetes enam ei mainita. Iseseisva fondina mainitakse vaid raamatupalati arhiivifondi, milles säilitati kõiki Eesti NSV territooriumil 1940. aastast alates ilmunud trükiseid. Rariteetide fondi kuulusid „marksismi-leninismi klassikute teoste esitrükid, illegaalselt ilmunud kommunistlikud ajalehed, lendlehed ja brošüürid, inkunaablid, paleotüübid, elzeviirid, aldiinid, eestikeelsed raamatud kuni 1800. a., teaduse ja kirjanduse klassikute teoste esimesed väljaanded, erilise kunstipärasusega kujundatud ja väljapaistvate kunstnike poolt illustreeritud väljaanded”.27 Arhiivraamatukogu likvideerimisega Keskraamatukogu hävingulugu veel ei päädinud. 1950. aasta augustis vallandati raamatukogu direktor Aleksander Sibul, kelle teadmisel oli raamatukogu keldris varjul kümneid tuhandeid väärtuslikke köiteid, millest suur osa sisaldus Glavliti keelunimekirjades. 1951. aasta kevadel asus komisjon, kuhu kuulusid ka Riikliku Raamatukogu direktor Helene Johani ja erifondi osakonna juhataja Salomonia Telman, neid raamatuid sorteerima.28 Ajavahemikul 22. märtsist kuni 1. maini anti Riiklikule Raamatukogule 31 633, utiili 14 116 ja Keskraamatukogu laenutusosakonda 18 500 raamatut. 1. juunil suleti Keskraamatukogu kolmeks ja pooleks kuuks ning komisjon uuris läbi kogu raamatufondi. Aasta lõpuks anti Riiklikule Raamatukogule üle 46 771 ja Glavlitile 22 131 raamatut. Kui 1951. aasta 1. jaanuaril oli Keskraamatukogus arvel 102 935, siis aasta hiljem vaid 74 390 raamatut. Täielikult likvideeriti muusikafond, mille viimased 4734 nimetust anti samuti üle Riiklikule Raamatukogule. Keelatud kirjandust avastati ka Keskraamatukogu harukogudes: viiendas harukogus moodustas see 31,3%, neljandas 23,34%, esimeses 17,7% ja teises 17,7% kogu raamatufondist. 29 Keskraamatukogust üle võetud raamatute edasise saatuse kohta leidub Riikliku Raamatukogu säilinud dokumentides vaid nappe vihjeid. Riikliku Raamatukogu 1951. aasta tegevuse ülevaate järgi suurenesid raamatukogu fondid sõjajärgsetel aastatel üle kümne korra, sisaldades nüüd juba 857 688 trükist, neist 75 181 eksemplari oli saadud teistelt raamatukogudelt.30 „Teiste raamatukogude” all on ilmselt mõeldud Tallinna Keskraamatukogu. 15. septembril 1951 arutati noodifondi süstematiseerimise ja inventeerimisega seotud küsimusi. Kõigepealt oli kavas läbi töötada üleliiduliselt raamatupalatilt sundek- semplaridena saadud noodikirjandus 1949. aastast alates, seejärel vanemate aastate ning ostu ja üleandmise teel saadud noodid. Esialgu otsustati koostada ainult süstemaatiline kataloog ja temaatilised kartoteegid järgmistel teemadel: 1) V. I. Leninile pühendatud noodid, 2) J. V. Stalinile pühendatud noodid, 3) kommunismi suurehitusele pühendatud noodid, 4) rahu teemale pühendatud noodid.31 Sama aasta novembris otsustati fondide korraldamisega seoses, et kogu võõrkeelne kirjandus, mis on ilmunud pärast 1917. aastat väljaspool Nõukogude Liidu territooriumi, kuulub piiratud kasutusega fondi. Sinna inventeeriti ka võõrkeelsed teaduse ja kirjanduse klassikute teosed, kuid nad olid põhimõtteliselt üldkasutatavad ja need peegeldusid lugejakataloogis. Kirjanduse ja teaduse klassikute teosed, mis olid ilmunud välismaal vene keeles pärast 1917. aastat, eraldati erifondi, kuid peale eraldamist ja üleandmisakti koostamist tuli need anda läbivaatamiseks direktorile. Iseseisvas Eestis ilmunud eesti-, veneja võõrkeelne kirjandus kuulus põhifondi, välja arvatud ajalehed, ajakirjad, kooliõpikud ja teosed, mis on märgitud erinimestikes. Viimatimainitud kirjandus paigutati erifondi, välja arvatud bolševistlik töölisajakirjandus ja proleta '6WFRWF