Tallinna Keskraamatukogu - Page 125

‹ 125 › esmapilgul olevat demokraatlik, koguni õilis. Paraku puudus neil sõnadel reaalne kate, mida asjaolusid tundvad inimesed pidid teadma. Esiteks ei tulnud Riiklik Raamatukogu toime juba olemasoleva kirjandusegagi. Raamatukogu teenistujate üldkoosolekul 1948. aasta jaanuaris peetud kõnes kurtis direktor, et olemasolevate fondide läbitöötamine kestaks nüüd juba 100 aastat. Raamatute inventeerimist komplitseerisid nõukogulikud puhttehnilised nõuded, veel enam aga raamatute ideoloogiline kontrollimine. Viimase üle küll kurta ei saanud. Eriosakonna juhataja Salomonia Telmani sõnul oldi kataloogide puhastamisel isegi Glavlitist ees. Tervikliku arhiivkogu säilimise välistas juba uus fondide jaotus: „Raamatute fondidesse jaotamise küsimuses on asutud seisukohale, et kõik eestikeelsed, Eestis ilmunud ja Eestit puudutavad teosed, alates ilmumisaastaga 1801. lähevad arhiivfondi (üks eksemplar). Teosed kuni ilmumisajani 1800 (inkunaablid, elseviirid, aldiinid) lähevad rariteetide fondi. Ideoloogiliselt väärad (vastavalt Glavliti nimestikule), alates ilmumisajaga 1801, lähevad erifondi.”13 Riikliku Raamatukogu juhtkonna pädevus laienes neil aastail ka Eesti teistele raamatukogudele. 1947. aasta oktoobris kritiseeriti Riikliku Raamatukogu osakonnajuhatajate koosolekul Kirjandusmuuseumi bibliografeerimisalast tegevust.14 1948. aasta aprillis Tallinna Keskraamatukogu tegevust kontrollinud kolmest liikmest kaks olid Kultuurhariduslike Asutiste Komiteest ja üks Riiklikust Raamatukogust. Kontrollkäigu järel paigutati „töö huvides” raamatukogu töötajaid teistele ametikohtadele. Juuli lõpus keskraamatukogu “töö kõigekülgseks tundmaõppimiseks ja kontrollimiseks moodustatud kolmeliikmelises komisjonis osales taas Riikliku Raamatukogu abonemendiosakonna juhataja Karl Umbleja.15 1948. aasta jaanuaris arutasid Riikliku Raamatukogu vastutavad töötajad koos Tartu ülikooli bibliograafia kateedri assistendiga Tartu ülikooli allasutuste raamatukogude korraldamist.16 Veebruaris esitas Kirjandusmuuseumi Arhiivkogu juhataja Endel Annus Riikliku Raamatukogu juhtkonnale oma kava üllitada aasta lõpul Eesti raamatute bibliograafia esimene osa (1535–1917). Riikliku Raamatukogu direktori arvates polnud nii vanade materjalide publitseerimine põhjendatud. Tema ettepaneku kohaselt tulnuks piirduda käsikirjaliste kartoteekidega Nõukogude Liidu suuremate teadus- ja erialaraamatukogude tarbeks. Kartoteek pidi endast ku- jutama rahvusbibliograafiat, kus arvestatakse ainult eesti keeles ilmunud raamatuid, olenemata nende ilmumiskohast. Võõrkeelseist teostest kuulunuksid sinna vaid need, mis sisaldavad ka eestikeelseid tekste (näiteks võõrkeelsed eesti keele õpikud jms).17 Endel Annus lahkus Kirjandusmuuseumi juhataja ametist juba samal aastal. Koondbibliograafia küsimused olid Rii