‹ 124 ›
sõja-aastad säästnud. Arhiivkogu oli endise Riigiraamatukogu kogudest ainuke, mida kavandati järjepidevalt
täiendada ka Riiklikus Avalikus Raamatukogus. Vanaraamatut hindas Johani kõrgelt. Lisaks arhiivkogule kavatses ta asutada Riiklikus Raamatukogus ka haruldaste
raamatute ja käsikirjade fondi. Direktori korraldusega nr.
1 jaotati raamatukogu varamu kümneks fondiks, sealhulgas ka „kõiki eestikeelseid, muukeelseid Eestis ilmunud
ja muukeelseid eesti rahva ja Eestimaa kohta käivaid trükiseid säilitav” arhiivifond ning käsikirjade ja rariteetide
kogu. Viimasesse kavatseti „paigutada kõik käsikirjalised
ja masinakirjas kirjutatud väljaanded, samuti trükised,
mis on muutunud haruldusteks, mis sisaldavad autorite
või tähtsate poliitika, kultuuri ja kirjanduse tegelaste autogramme, pühendusi või nende eksliibriseid. Siia kuuluvad raamatud, mis on ajaloolise rariteetse väärtusega oma
sisu poolest või vormi kujunduslikust küljest, haruldastes
köidetes või kunstipäraste gravüüridega, samuti kõik numereeritud või kunstnike poolt koloreeritud väljaanded.
Ka 20. saj. ilmunud illustreeritud raamat, mis on muutunud harulduseks, kuulub siia (näit. Suur „Kalevipoeg”,
Underi „Ja liha sai sõnaks”, Suitsu „Kogutud luuletused”,
„Kroonik jutustab Jüriöö ülestõusust” jne.). Siia kuuluvad ka kõik kunstimapid ja eksliibriste kogud (mitte ära
segada kunsti reprodukstioonide massiväljaandeid). Loomulikult kuuluvad siia inkunaablid, aldiinid, elseviirid ja
teised bibliofiilsed väljaanded”. Sama määrusega asutati
Riiklikus Raamatukogus ka erifond, mille tegevus ei kajastu raamatukogu aruandluses, kuid mille nähtamatu
võim kasvas stalinismi metsistumise taktis ja ületas kaugelt oma raamatukogu piirid.7
1945. aasta tööplaan nägi ette arhiivkogu suurendamise
5000 köitega, sest