Tallinna Keskraamatukogu - Page 123

‹ 123 › Arhiivkogu hävimise lugu Piret Lotman Eesti raamatu 400. aastapäeva suurejooneline tähistamine 1935. aastal inspireeris arhiivraamatukogu asutamise pealinna kahes raamatukogus: Riigiraamatukogus ja Tallinna Keskraamatukogus. 1907. aastal asutatud Tallinna linnaraamatukogu institutsionaalne areng, nagu ka raamatuvarad, olid tihedalt seotud Riigiraamatukoguga. Riigiraamatukogu funktsioonide piiritlemisest johtuv kirjanduse selekteerimine 1920-ndate aastate teisel veerandil andis Tallinna linnaraamatukogule vabariigi keskraamatukogu staatuse ja ligi poolteist tuhat väärtuslikku köidet.1 1935. aasta 1. novembril asutatud Riigiraamatukogu arhiivkogu ülesandena sätestas 1938. aasta Riigiraamatukogu seadus Eestis ilmunud ja väljaspool Eestit ilmunud Estonica trükise säilitamise. 1936. aasta 8. jaanuaril toimunud Tallinna haridusosakonna laiendatud nõupidamisel otsustati luua lõppeva raamatuaasta tähistamiseks arhiivraamatukogu ka Tallinna Keskraamatukogu juurde. Arhiivkogusse kavatseti koondada kogu iseseisvusaegne ning saadaolev enneiseseisvusaegne eestikeelne ja Eestit käsitlev muukeelne kirjandus, eriline rõhuasetus oli Tallinna trükistel. Pärast kaks aastat väldanud komplekteerimis- ja korraldustöid avati 14. veebruaril 1938 pidulikult ligi 10 000 trükist sisaldav Tallinna Keskraamatukogu Arhiivkogu.2 1930-ndate aastate lõpuks oli Keskraamatukogust kujunenud 150 000-köiteline esinduslik raamatukogu, mis Rein Ruutsoo hinnangul toimis tänu arhiivkogule olulisel määral ka rahvusraamatukoguna.3 Pealinna kahe kaalukama raamatukogu lugejaskond, nagu ka lahendamist nõudvad probleemid, kattusid suurel määral, niisiis oli tolleaegse olulisima infoallika, trükiste, üha kasvava hulga juures koostöö möödapääsmatu. Riigiraamatukogu viimane juhataja Gottlieb Ney kavandas koguni mõlemale ruumikitsikuses vaevlevale raamatukogule ühise hoone ehitamise Kaarli kiriku kolmnurgale.4 Riigiraamatukogu ja Tallinna Keskraamatukogu funktsionaalse koostöö katkestas Nõukogude okupatsioon. Eesti taasokupeerimisel Teise maailmasõja järel 1944. aastal olid jõujooned raamatukogumaastikul juba teisenenud. Raamatukogude nimetustes ei muutunud kuigi palju, üksnes Riigiraamatukogust sai Riiklik Avalik Raamatukogu, küll aga oli iseseisvuse kaotanud riigi riiklikul raamatukogul tunduvalt rohkem ainelisi, eriti aga seadusandlikke vahendeid oma ambitsioonide teostamiseks, kui oli seda olnud Eesti Vabariigi parlamendiraamatukogul kogu oma ajaloo vältel. Juba enne Eesti taasokupeerimist määrati 1944. aasta kevadel Leningradis Riikliku Raamatukogu direktoriks Helene Johani. Raamatukogundusliku hariduse ja töökogemusega Johanil võimaldas see ametikoht teostada nii oma erialaseid kui ka võimuambitsioone. Need kaks olidki omavahel seotud. Riik kontrollis raamatukogusid kui sotsiaalse mälu kandjaid Venemaal juba bolševike võimuhaaramisest alates, Eesti okupeerimisel kehtestati siingi Nõukogude Liidus väljakujunenud raamatukogundussüsteem. Johani tundis mõlemat – nii nõukogude raamatukogundust kui ka Eesti raamatuvarasid.5 Riikliku Raamatukogu direktori suured volitused johtusid seda tüüpi raamatukogu peamisest ülesandest, nõukogulike tööpõhimõtete juurutamisest okupeeritud riikide raamatukogudes. Totalitaarne riigikord ei jäta küll kodanikule kuigi palju tegutsemisvabadust, kuid sunnib teinekord langetama kõlbelisi valikuid ka näiliselt poliitikakaugetes valdkondades, sel moel koguni suurendades üksikisiku vastutust. Antud juhul oli oluline, mille eest tundis Johani end vastutavana, kas nõukoguliku praktika rakendamise eest Eesti raamatukogudes või Eesti raamatuvarade, s.t. rahvusliku mälu (eelkõige kehtib see arhiivkogu kohta) säilimise eest. Tallinna Keskraamatukogust oli Saksa okupatsiooni ajal kõrvaldatud üle 13 000 köite, peamiselt nõukogude kirjandust ja juudi autorite teoseid, millest 3800 köidet saadi hiljem tagasi. Tallinna pommitamise ajal Keskraamatukogus puhkenud tulekahjus hävis ligi 20 000 köidet.6 Riigiraamatukogu fonde, sealhulgas ka arhiivkogu, olid