Tallinna Keskraamatukogu | Page 122

‹ 122 › jääb. Päästku me niigi palju. Järgmisel päeval võtsin koju palju saksakeelset lastekirjandust, „Väikese Illimari” ning muud südamelähedast, mis pihku sattus. Aga mu rõõm nende päästmisest jäi üürikeseks, sest kuu aja pärast tuli Siberi-sõit. Grünthal vihkas Aleksander Sibulat, ta oli talle väga tige, ilmselt ta tajus direktori teistsugust vaimsust. Ta ütles, et oma osakonda ta teda ei lase, vaid viskab kohe välja. Grünthalil pidid olema sidemed, mis lubasid tal raamatukogu direktori suhtes niiviisi väljenduda. Aleksander Sibul oli erakordselt peenetundeline ja väärt inimene. Ta oli oma koha ja elugagi eesti kirjanduse ja kultuuri patrioot – temal läks see raamatukogu rüüstamine otse läbi südame. Ega ta muidu poleks oma kohaga riskinud, käskides meid raamatuid koju viia. Ta oli väliselt pikk ja kõhetu. Kui ta meist möödus, ütles ta ikka: „Tüdrukud, hoidke pea püsti!” Aga endal tilkus süda verd. Kui tulin Siberist tagasi, kuulsin, et Aleksander Sibul oli ehitanud keldrisse „petuseina” – õieti kaks seina, mis näisid ehtsate ja kapitaalsetena – ja kogunud sinna igast keelatud raamatust ühe eksemplari. Seal olid olnud „Iseseisvuse sünd”, Vabadussõja ajalugu ja teised olulised raamatud. Kui palju see peidik mahutas, kui palju neid raamatuid seal oli, ma kahjuks ei tea, nagu ma ei tea sedagi, kas see jutt vastab tõele. Mulle kõneles sellest mu ema. Aleksander Sibul ei sobinud uue võimu aega: ta oli liiga sirge ja liiga aus. Tema haritus, lugemus ja viisakus kuulusid teise epohhi. Seda raskuse vaimu, mis 1948.–1949. aasta paiku Eesti inimestel lasus, on tänapäevasele rahvale raske seletada. Aleksander Sibul ju riskis kogu aeg omaenese eksistentsiga millegi kõrgema nimel. Sain kõigest kaks kuud Keskraamatukogus töötada. Siis hakkasid inimesed kõnelema autode koondamisest Tallinna. Õhtul enne küüditamist tuli meilt läbi mu venna sõber – vend õppis TPI-s kolmandal kursusel –, kes ütles, et järgmisel õhtul läheb vedamiseks. Sõber ütles vennale, et tulgu kaasa, tal on, kuhu teda peita. Vend oli kahekümnene. Ta vastas, et ta ei saa ometi lasta kolme naist üksi Siberisse viia ja jääb koos meiega koju. Siberis juhtus nii, et kohalikku külaraamatukogusse oli tulnud tohutu hulk raamatuid. Keegi ei osanud nendega midagi peale hakata. Kuna olin komplekteerimisosakonnas töötanud, ütlesin, et andke see töö mulle, saan soojas olla! Siis sain kaks-kolm talvekuud „erialast” tööd teha. Kui kõik oli ilusasti riiulis, öeldi mulle, et aitab sulle küll soojas istumisest, nüüd saeraamile! Siis ma läksin saeraamile „purutüdrukuks”. See, mida ma õppisin Keskraamatukogus, oli vajalik kogu eluks. Meisterdasin Siberis endale raamatukesi-päevikuid. Mul ei olnud küll rukkipüüli, kuid mingi kliistri ma valmis keetsin. Nii sündisid minu väikesed paariteistkümne sentimeetri suurused päevikukesed. Nende lehed olid ilusasti läbi õmmeldud, riidega kinni liimitud ja kaaneke peal, mille abikaasa ära illustreeris. Neid päevikuid on mul kokku kakskümmend. See oli võimalus kaeblemise asemel päevikule ära rääkida, mis südamel oli. Nii et mul oli tõesti palju kasu raamatukogus omandatud oskustest, mida ma hiljemgi rakendada sain. Aga ma võtsin kaasa ka mälestused hr. Sibulast ja oma paarist heast kolleegist, kellega koos töötasin, niisamuti köitekoja inimestest. Me ei tohi unustada, et võõrad, kes siia tulid, elasid oma absurdiajastus, meie, kes me tulime Eesti Vabariigist, elasime mõtteis edasi oma ajas. Enne kaht-kolme põlvkonda polegi võimalik mentaliteeti ära muuta. Esimene põlvkond teeb küll võõrvõimu väliselt kaasa, aga ei muutu sisemiselt. Kolmas põlvkond hakkab aga muutuma. Meil läks nii. Õppisin Lenderi gümnaasiumis kuni 1947. aastani, siis saadeti meie kool lõplikult laiali. See oli eestimeelne kool ja seal valitses ka pärast sõda veel ennesõjaaegne vaim. Ka minu ema töötas selles koolis. Kui ma Siberist tagasi tulin, märkasin, et midagi oli inimestes muutuma hakanud. Aga midagi vanast vaimust oli veel kuuekümnendatel alles.