‹ 122 ›
jääb. Päästku me niigi palju. Järgmisel päeval võtsin koju
palju saksakeelset lastekirjandust, „Väikese Illimari” ning
muud südamelähedast, mis pihku sattus. Aga mu rõõm
nende päästmisest jäi üürikeseks, sest kuu aja pärast tuli
Siberi-sõit.
Grünthal vihkas Aleksander Sibulat, ta oli talle väga
tige, ilmselt ta tajus direktori teistsugust vaimsust. Ta ütles, et oma osakonda ta teda ei lase, vaid viskab kohe välja.
Grünthalil pidid olema sidemed, mis lubasid tal raamatukogu direktori suhtes niiviisi väljenduda.
Aleksander Sibul oli erakordselt peenetundeline ja väärt
inimene. Ta oli oma koha ja elugagi eesti kirjanduse ja
kultuuri patrioot – temal läks see raamatukogu rüüstamine otse läbi südame. Ega ta muidu poleks oma kohaga
riskinud, käskides meid raamatuid koju viia. Ta oli väliselt
pikk ja kõhetu. Kui ta meist möödus, ütles ta ikka: „Tüdrukud, hoidke pea püsti!” Aga endal tilkus süda verd.
Kui tulin Siberist tagasi, kuulsin, et Aleksander Sibul
oli ehitanud keldrisse „petuseina” – õieti kaks seina, mis
näisid ehtsate ja kapitaalsetena – ja kogunud sinna igast
keelatud raamatust ühe eksemplari. Seal olid olnud „Iseseisvuse sünd”, Vabadussõja ajalugu ja teised olulised raamatud. Kui palju see peidik mahutas, kui palju neid raamatuid seal oli, ma kahjuks ei tea, nagu ma ei tea sedagi,
kas see jutt vastab tõele. Mulle kõneles sellest mu ema.
Aleksander Sibul ei sobinud uue võimu aega: ta oli liiga
sirge ja liiga aus. Tema haritus, lugemus ja viisakus kuulusid teise epohhi. Seda raskuse vaimu, mis 1948.–1949.
aasta paiku Eesti inimestel lasus, on tänapäevasele rahvale raske seletada. Aleksander Sibul ju riskis kogu aeg
omaenese eksistentsiga millegi kõrgema nimel.
Sain kõigest kaks kuud Keskraamatukogus töötada.
Siis hakkasid inimesed kõnelema autode koondamisest
Tallinna. Õhtul enne küüditamist tuli meilt läbi mu venna sõber – vend õppis TPI-s kolmandal kursusel –, kes
ütles, et järgmisel õhtul läheb vedamiseks. Sõber ütles
vennale, et tulgu kaasa, tal on, kuhu teda peita. Vend oli
kahekümnene. Ta vastas, et ta ei saa ometi lasta kolme
naist üksi Siberisse viia ja jääb koos meiega koju.
Siberis juhtus nii, et kohalikku külaraamatukogusse oli
tulnud tohutu hulk raamatuid. Keegi ei osanud nendega
midagi peale hakata. Kuna olin komplekteerimisosakonnas töötanud, ütlesin, et andke see töö mulle, saan soojas
olla! Siis sain kaks-kolm talvekuud „erialast” tööd teha.
Kui kõik oli ilusasti riiulis, öeldi mulle, et aitab sulle küll
soojas istumisest, nüüd saeraamile! Siis ma läksin saeraamile „purutüdrukuks”.
See, mida ma õppisin Keskraamatukogus, oli vajalik kogu
eluks. Meisterdasin Siberis endale raamatukesi-päevikuid.
Mul ei olnud küll rukkipüüli, kuid mingi kliistri ma valmis keetsin. Nii sündisid minu väikesed paariteistkümne
sentimeetri suurused päevikukesed. Nende lehed olid
ilusasti läbi õmmeldud, riidega kinni liimitud ja kaaneke peal, mille abikaasa ära illustreeris. Neid päevikuid on
mul kokku kakskümmend. See oli võimalus kaeblemise
asemel päevikule ära rääkida, mis südamel oli. Nii et mul
oli tõesti palju kasu raamatukogus omandatud oskustest,
mida ma hiljemgi rakendada sain. Aga ma võtsin kaasa
ka mälestused hr. Sibulast ja oma paarist heast kolleegist,
kellega koos töötasin, niisamuti köitekoja inimestest.
Me ei tohi unustada, et võõrad, kes siia tulid, elasid
oma absurdiajastus, meie, kes me tulime Eesti Vabariigist, elasime mõtteis edasi oma ajas. Enne kaht-kolme
põlvkonda polegi võimalik mentaliteeti ära muuta. Esimene põlvkond teeb küll võõrvõimu väliselt kaasa, aga ei
muutu sisemiselt. Kolmas põlvkond hakkab aga muutuma. Meil läks nii. Õppisin Lenderi gümnaasiumis kuni
1947. aastani, siis saadeti meie kool lõplikult laiali. See
oli eestimeelne kool ja seal valitses ka pärast sõda veel ennesõjaaegne vaim. Ka minu ema töötas selles koolis. Kui
ma Siberist tagasi tulin, märkasin, et midagi oli inimestes
muutuma hakanud. Aga midagi vanast vaimust oli veel
kuuekümnendatel alles.