Tallinna Keskraamatukogu - Page 121

‹ 121 › Töökohustuste hulka kuulus ka kaks korda nädalas õhtuti kella seitsmest üheksani marksismi-leninismi loengute kuulamine, mille järel pidid tegema eksami, kui sa ei tahtnud, et sind vallandatakse. Kui mitu korda puudusid, ähvardas samuti vallandamine. Põhjendus oli niisugune: kui eksamit ei tee, ei jää aine meelde ja kui loengutel ei käi, pole meil aine kohta anda ka vastavat materjali. Mul on päevikusse kirja pandud, kuidas ükskord pärast kahetunnilist loengu alguse ootamist lektor lõpuks tuli. Saalis oli veel vaid 20 inimest. Siis lektor teatas, et nii tühisele hulgale ta loengut pidama ei hakka. Loeng jäigi ära. Ma olin tööl viimati kokku puutunud köitekoja kenade inimestega, kuid tuli tegemist teha ka õelate ja ohtlikega. Ühest Saarepera-nimelisest teati rääkida, et ta oli kommunist. Ta tavatses ikka ähvardada: kui sa seda ei tee ja teist ei tee, siis hoia oma nahk... Oli ka kaks vene inimest: ühel päeval nad n.-ö. moosisid sind, teisel päeval olid valmis su Siberisse saatma – kui sa ei teinud, nagu nemad tahtsid. Ühe nimi oli Viktorova, teise nime olen unustanud. Need uued inimesed lõid enda ümber sellise umbusu õhkkonna, et me ei julgenud omavahelgi kõvasti rääkida, vaid sosistasime nurga taga. Mul oli lõputu igatsus laheda Tartu ühikarahva järele. Olin lõpetanud keskkooli kuldmedaliga ja mind võeti vastavalt toonastele seadustele Tartu ülikooli vastu ilma eksamiteta. Nn. mandaatkomisjon medaliomanikke läbi ei „katsunud”. Ilmselt ei uuritud minu perekonnalugu kuigi põhjalikult. Sain seitse päeva ülikoolis käidud, kui Kallista Kann mulle koduuksel teatas, et mind polegi vastu võetud. Õppejõud leidsid, et see peab olema eksitus: käigu ma loengutel edasi, küll asi saab korda. Eestiaegsed professorid ei olnud veel võimelised sovetitegelikkust lõpuni aduma. Käisingi kolm kuud ülikoolis edasi, elasin Tiigi tänava ühiselamus. Meil oli oma sõpruskond, kuhu kuulusid mu endiste kooliõdede kõrval Ain Kaalep, Lennart Meri, Eno Raud jt. Noorte vaimsus oli tollal veel kõrge. Aga rahapuudus rõhus. Tuli Tartust lahkuda. Ema andis koolis kuni nelikümmend kaheksa tundi nädalas, et mind ja mu venda koolitada. Kui teada saime, et isa on elus, hakkasime isale vangilaagrisse pakke saatma. Katsusin kõigiti oma Keskraamatukogu kohast kinni hoida, et pere eelarvet täiendada. Et vaim ei manduks, õppisin keeltekoolis prantsuse keelt. Sealne lektor oli minu endine õpetaja pr. Liblik. Prantsuse keelt sellepärast, et olin sellega Tartus alus- tanud. Lootuses, et mind lastakse järgmisel aastal siiski ülikoolis jätkata, tahtsin mingi põhja alla saada: ei teadnud ju, et Siberisse sõit on ukse ees. Aeg aina karmistus ja raamatukogus algasid suured „puhastused”. 14. märtsil 1949 esitati meile lubatud raamatute nimekiri, kuhu kuulus sada autorit. Praktiliselt tulnuks kogu vabariigiaegne kirjandus välja praakida – põhjendusega, et see reostab noorte inimeste hinge, oli nende laenutamine keelatud. Nii pidime me kõrvaldama Knut Hamsuni, Sinclair Lewise, üldse kõik Nobeli laureaadid ja Kuldraamatud; Põhjamaade romaanist olid ainult mõned lubatud. Meile öeldi, et pangu me need kuhugi kõrvale ja pole vaja karta: ega neid nii kiiresti kuhugi vedama ei hakata. Mul on p