Tallinna Keskraamatukogu - Page 120

‹ 120 › Köitekoda 1950-ndatel aastatel. võtsime poognateks lahti ja tegime nendest ilusad uued köited. Olin üpris uhke, kui Mardla mind kiitis: ta polevat näinud nii osavat tüdrukut, kes nii ruttu köitmise täiuslikult ära õpib. Aga mulle mu töö väga meeldis. Pärast Siberis tuli see mulle kasuks. Õppisin ka raamatukaantele lehtkullaga tähti trükkima. Ka see tuli mul hästi välja ja oli seega väike rõõm selles sünges ajas. Kauaks seda polnud, sest juba jaanuari lõpul algas raamatukogus esimene „puhastus”. Mulle löödi nagu nuga südamesse. Löögi alla läks rida lemmikautoreid: Friedebert Tuglas, Marie Under, Gustav Suits ja veel nii mõnedki – kõik ei ole meeles. Nad tuli märkamatult eemaldada – ka „Väike Illimar”, mu tollane lemmikraamat – ja kuhjata suurde virna, mis pidi minema kas hävitamisele või mingisse kinnisesse osakonda. Olen kirjutanud oma päevikusse, et nüüd olen ma siis nn „prahiosakonnas” ja pean Underi, Tuglase jt välja sorteerima ja hunnikusse viskama. Selles olid ka „Keel ja Kirjandus”, „Eesti muinaslinnad”, „Rahvariiete ajalugu”, Köleri, Viiralti ja Laikmaa albumid. Kõik need oleks pidanud välja praakima, aga ma lihtsalt ei suutnud: panin nad riiulisse tagasi, lootes, et ehk keegi ei näe. Et las juhataja ise teeb seda. Mina korjasin keelualuse kirjanduse hulgast oma sahtlisse Vana-Kreeka kirjanduse, Jaan Oksa raamatuid, kunstiajaloo, suurmeeste elulugusid jm., et päästa, mis päästa annab, kuni sahtel sai täis. See oli minu esimene ränk kogemus raamatukogutöös. Ja siiski – kogu ajastu julmuse taustal – kui kõik meie lähedased tuttavad mehed olid arreteeritud, kui mu isa oli vanglas ja me ei teadnud, kus ta on ja kas ta on eluski, ja inimesed kadusid pidevalt –, tundsin, et raamatud olid küll väga väärt asjad, aga nad kuulusid mingisse teise maailma, mis enam ei kehtinud. Kehtisid vaid vägivald, hirm ja ähvardused. Vahel tulid lausa surmamõtted – et kui tuleks ilus lõpp –, ähvardavat oli ümberringi nii palju. Päevikus seisab: olen nagu põrsas aia vahel, kellel nina on traadiga kinni tõmmatud: kisa läheb vaid sissepoole. Vahepeal pandi mind laenukogusse. Seal kohtasin vahel mõnd haritlast, keda veel ei olnud arreteeritud. Mind rõõmustas ju alul väga noorteosakonna võõrkeelne osakond, kus oli palju saksakeelset kirjandust. Seal oli „Dr. Doolittle’i” kaheksa osa, samuti kõik „Bibi” raamatud.