Tallinna Keskraamatukogu - Page 119

‹ 119 › Heli Susi: „See, mida õppisin Keskraamatukogus, oli vajalik kogu eluks.” Heli Susi 1949. aastal (paremal). Töötasin Tallinna Keskraamatukogus 1949. aasta alguses. Olin 1948. aasta sügisel, nädal pärast vastuvõttu, Tartu Ülikoolist välja heidetud kui vangis viibiva Arnold Susi tütar ja otsinud kaua aega tööd, kuid polnud seda leidnud. Kuna minu ema tundis väga hästi Aleksander Sibulat, oli too nõus mind raamatukokku abitööliseks võtma. Tal olid küll kohad täis, kuid ta võttis mind sellest hoolimata ajutiselt tööle. See ajutine jäigi ajutiseks. Siiski sain ma kaks kuud tõhusalt tööd teha. Esialgu noorteosakonnas. See asus peauksest vasakut kätt. Eesti Vabariik oli kaheksa aastat tagasi lõppenud, kuid mingist inertsist oli Eesti Vabariigi aegne raamatukogu alles. Kuna ma saksa keeles orienteerusin, sain töötada ka võõrkeelse kirjanduse osakonnas. Palk oli 425 rubla kuus. See oli mulle väga suur asi. Ka inimesed mu ümber tundusid olevat väga sõbralikud. Olin noor, üheksateistkümne aastane ja täis tahtmist teha midagi asjalikku. Mul oli oma töölaud, mille sahtlisse võisin oma asju panna. Osakonna juhatajaks oli keegi Grünthali-nimeline, pärast selgus, et ta oli Venemaa eestlane. Esialgu suhtus ta minusse päris hästi: kui ta märkas, et olin näost kahvatu – toit oli kehv –, saa- tis ta mu õue värsket õhku hingama. Hiljem tulid meil ideelisel ja kirjanduslikul pinnal põhimõttelised lahkarvamused. Olin tol ajal suur kirjanduse fanaatik ja väga palju lugenud. Muusika, teater ja kirjandus mind tollel hullul ajal elus hoidsidki. Küsisin Grünthalilt midagi Aino Kallase teoste kohta. Et kas neid ikka on küllaldaselt. Ta vastas, et neid polevat nii palju vajagi. Kõik tema teosed olevat sentimentaalsed ja eputavad, kõik suved veetnud Kallas Eestis, lõhnastades end kallite parfüümidega. Sain nagu sahmaka külma vett kaela. Üks huvitav vestlus oli mul veel Grünthaliga. Käisin teatris „Othellot” vaatamas. Ja ka „Hamletit”. Mõlemas oli peaosaliseks Kaarel Karm. Tema Hamletist olin väga vaimustatud. Grünthal suhtus kõigesse, mis Karmi puutus, lausa põlastavalt. Niimoodi häälestas ta mind ettevaatusele: ta oli ilmselt ohtlik tüüp. Alguses laenutasin noorteosakonnas raamatuid, siis pandi mind komplekteerimisosakonda. Pidin uutele raamatutele kataloogikaarte kirjutama. Õppisin selgeks ilusa käekirjaga kirjutamise: tol ajal ei olnud selleks isegi kirjutusmasinat. Komplekteerimine oli huvitav, kogu aeg olid uued raamatud ja erinevad autorid. Märkisin omale üles, mida ma lugeda tahan. Siis aga pandi mind – abitööjõud, nagu ma olin – raamatuselgadele numbreid kleepima: kohutavalt igav tegevus! Aleksander Sibul käis vahel minuga juttu ajamas. Ta näis murelik, aga ta ei rääkinud sellest. Ta ei käinud ka mind suunamas – püüdsin ikka tööd korralikult teha. Mulle oli oluline töökoht ja et ma natukegi teenida saan. Ta küsis, kuidas mulle meeldib jne. Kurtsin siis, et töö, mida ma teen, on igav ja et tahaksin teha midagi loomingulisemat. Seepeale saatis ta mind keldrisse köitekotta. Nüüd algas ilus ja õnnelik aeg! Tutvusin seal kahe toreda inimesega, hr. Mardla ja hr. Mahlbergiga. Sain eriti hästi läbi hr. Mardlaga, kes juhendas mind. Mulle selgitati, et rukkipüülist keedetud liim on raamatuköitmiseks kõige parem. Et ärgu ma kunagi mingeid muid liime kasutagu ja sünteetiline liim ei kõlbavat raamatute köitmisel mitte kusagile. Jutt ei käinud mitte uute raamatute köitmise, vaid vanade parandamise koh F