Tallinna Keskraamatukogu - Page 117

‹ 117 › Siis hakkas Aleksander Sibul uusi haruraamatukogusid asutama. 1949. aastal olin ma lühikest aega tööl Merivälja raamatukogus. See oli üks imelik aeg: inimesi hakati „jooksutama” ühest kohast teise. Õige pea olin ma lasteosakonnas koristaja. Tookord oli juba Viktorova raamatukogus „asju ajamas” ja Aleksander Sibul oli „rahvavaenlane”. 1949. aasta novembrist olin lühikest aega lasteosakonna lugemistoa juhataja, siis mind koondati. Mõne aja pärast sain tööle lasteosakonna abonementi. Mäletan, kuidas Grünthal seal juhataja oli: oma töö kohta ei olnud tal mitte mingeid teadmisi. Ta oli varem olnud raudteelane, raamatukogus osutus ta väga saamatuks. Alatasa oli ta väljas “asju ajamas”. Kui kohal oli, siis lihtsalt istus oma laua taga või tukkus. Lõpuks pandi tema asemele Sinaida Hendrikson. Nii sai vahepeal täiesti segamini olnud lasteosakond jälle korda. 1949. aastal jäin ma tuberkuloosi ja olin pool aastat sanatooriumis. Kui ma tagasi tulin, oli Sibula asemel juba Oskar Pärn. Sibul oli andekas juht ja väga haruldane inimene. Tema tookordsed vintsutused ei lõppenud aga sugugi töölt ärasaatmisega, järgnes ju korterist väljatõstmine, kolimine ja abikaasa haigus. Keskraamatukokku tulid nüüd „targemad pead”. Neid vaheldus lühikese aja jooksul päris mitu. Meie teadsime kõigest toimunust vähe – ega tookord palju ei räägitud. Ma ei mäleta, et meid oleks kutsutud 1948. aasta jaanuaris Tammsaare 70. sünniaastapäeva tähistamisele, arvatavasti peeti meid liiga noorteks või oli see kutsetega üritus. 1950. aastal ma abiellusin. 1951. aasta jaanuaris võeti mind Keskraamatukokku raamatukoguhoidja kohale: töötasin vene ja võõrkeelse kirjanduse osakonna abonemendis, kuni jäin 1951. aastal dekreetpuhkusele. Juhtus aga nii, et kuna mu abikaasa oli olnud Saksa sõjaväes, eksmatrikuleeriti ta Tallinna Polütehnilisest Instituudist, kus ta oli jõudnud viimasele kursusele. Tal olid kõik eksamid tehtud, vaid diplomitöö oli veel jäänud. Ta lasti ka töölt lahti. Meil aga oli tollal kaks väikest last, kuidagi tuli edasi elada. Läksime siis Viljandisse, mina olin lastega kodus. Majas, kus me elasime, polnud elektrit, vett tuli tuua naabri juurest ja lagi oli nii madal, et mu abikaasa sai vaid ühes toa servas sirge seljaga seista – maja oli nii viltu vajunud... Olukord oli tõesti väga raske, kuid tuli hakkama saada. Abikaasa käis Viljandist Tartusse tööle, mina sain 1955. aastal tööd Viljandi linnaraamatukogus. Olin seal lugemissaali juhataja. Juba aasta pärast tööleminekut tulime me Tallinna tagasi. Kuna Keskraamatukogus mulle kohta ei olnud, läksin tehasesse „Silikaat” – sain töökoha sealse rändraamatukogu, klubi, ringide ja ansamblite juurde. Olin vormistatud tööliste nimekirja, sest rändraamatukogu hoidmiseks polnud ametlikult kohta ette nähtud. Töötasin „Silikaadis” päris hulk aega, kuni 1963. aastal sain jälle Keskraamatukogu süsteemi tööle, seekord Tondi raamatukokku raamatukoguhoidjaks. Olin seal 1966. aastani, see oli väike raamatukogu, aga igasuguseid üritusi korraldati seal palju. Juhatajaks oli tol ajal Evi Rätsnik. 1966. aastal võeti mind tööle Keskraamatukogu võõrkeelte osakonda. Vene aja algul olid vene ja võõrkeelse kirjanduse osakond koos, 1960-ndatel töötasid nad aga juba eraldi. Võõrkeelset kirjandust loeti tookord väga palju: laenutati nii saksa-, inglis- kui ka prantsuskeelseid raamatuid. Põhiliselt olid need raamatud, mis omast ajast olid alles jäänud. Uute saamine oli raske. Siis hakkas Moskva välja andma ümbertrükke. See oli omamoodi põranda-alune tegevus: nad võtsid kaasaegset ameerika ja inglise kirjandust ning tegid neist ümbertrükid. Need olid nagu paljundatud raamatud. Seal oli Salinger ja Fitzgerald jt. Mina sain oma õpinguteks kõik kätte, mis mul vaja oli. 1969. aastal tulin Keskraamatukogust ära ja läksin Eesti Energia Soojusvõrkude Talituse inseneriks. Need olid teaduslikud kohad, palk oli hea, meie raamatukogust sai Tallinna kõige parem tehnikaraamatukogu. Selle raamatu ülesehitamine oli tohutu töö, kuid hiljem, kui juhtkond vahetus, see suurepärane raamatukogu kahjuks lammutati. Töötasin seal 1983. aastani, siis läksin pensionile. Olen mõelnud, et töötasin Keskraamatukogus just siis, kui olid segased ja keerulised ajad. Tol ajal oli vähe eriharidusega töötajaid. Hiljem oli juba Tartu ülikoolis võimalik bibliograafiat õppida. Mina aga hakkasin 1964. aastal Tartu ülikooli kaugõppeosakonnas hoopis inglise filoloogiat õppima. Lõpetasin 1971. aastal. Õppisin töö kõrvalt, kolm last kodus. See oli päris keeruline, aga õnneks aitas mind mu ema ja hakkama ma sain. Jaan Kross kirjutas sel suvel „Loomingus” oma mälestustes, kuidas mina veel vanuigi prantsuse keele ära õppisin. Nii see oli. Suur osa raamatukogutöötajatest, kellel polnud kõrgharidust, õppis tollal Krupskaja nim. Kultuuriinstituudis Leningradis. Ka Viljandi Kultuurikoolist tuldi Keskraamatukokk R