Tallinna Keskraamatukogu | Page 114

‹ 114 › se Rahvakomissariaadi Teatajas”. Neid sai vabalt lugeda. Saksa okupatsiooni ajal tehti teised nimekirjad väljapraagitavatest raamatutest. 1944–1947 hakati jälle uuesti vanu nimekirju kordama. Ehkki mitmed raamatud olid juba kustutatud ja ära viidud, siin-seal midagi siiski leidus. 1949. aastal läks likvideerimisele Tallinna Keskraamatukogu arhiivraamatukogu. Kogu, mille Sibul lõi, sisaldas umbkaudu 40 000 eksemplari. Riigi keskseks raamatukoguks sai Riigiraamatukogu, mis nüüd kandis nime Riiklik Avalik Raamatukogu. Teoseid, mis keelu alla oli pandud, harilikus rahvaraamatukogus olla ei tohtinud, aga Tallinna Keskraamatukogu arhiivraamatukogu oli neid täis. Ma ei saanud ega saa veel praegugi aru, miks Riigiraamatukogu ei võtnud Keskraamatukogu arhiivraamatukogu täielikult üle koos kataloogidega. Arhiivkogu pillutati laiali. Osa siiski riigiraamatukogu võttis ja osa pani oma erifondi. Osa raamatuid kasutas Keskraamatukogu ise ära, kuid osa läks makulatuuri. Mina õppisin Tartus prof. Kase juures ülikoolis eesti keelt. Kask ütles: „Olete seal raamatukogus tööl? Teil on imetore arhiivkogu. Ma otsisin sealt neid asju, mida ma Tartust kätte ei saanud, ja leidsin.” Ma ei tea, mida ta taga ajas, aga võis küll olla, et mõnda raamatut ei olnud ei Toomel ega ka mujal, aga seal arhiivraamatukogus oli. Ilmselt oli tollastel ülemustel mõttekäik, et kui Tallinna Keskraamatukogu on harilik rahvaraamatukogu, pole sinna sellist asja nagu arhiivraamatukogu tarvis. 1920.–1930-ndatel aastatel mängis Tallinna Keskraamatukogu suuremat rolli kui Riigiraamatukogu. Sibul oli ikka nii suur figuur, et hoidis Keskraamatukogu asendit terves Eestis. Tema selle raamatukogu ju üles ehitas. 1933. aastal loodud Noorteraamatukogu hakkasin külastama 1936–1937, kui õppisin Gustav Adolfi Gümnaasiumis õpetaja Paul Saagpaku käe all inglise keelt. Tema ütles, et poisid, minge Noorteraamatukogusse ja hankige sealt inglise keele omandamiseks täiendavat lektüüri. Sealtpeale olen ma olnud Keskraamatukogu registreeritud lugeja. Raamatukogu asukoht on ju väga hea: keset linna hõlpsasti kõigil külastatav. Maja sai 1944. aasta märtsipommitamises pihta. Viimase remondiga kaotati kõik jäljed sellest. Taastati ka varikatus sissekäigu ees. Sada aastat tagasi oli see hädavajalik, et Vene seltskond- likku majja minevad härrased said sõita tõllaga treppi. Minu esimene kohtamine Sibulaga oli aastal 1942. Eelnenud kevadel olin lõpetanud keskkooli, kuid sel sügisel ei võetud Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda uusi üliõpilasi. Sõjavanker oli meist üle veerenud ja oli Hitleri-Saksa okupatsioon. Kuid kevadel 1942 sattus kustki silme ette teade, et Tallinna Keskraamatukogu ruumes korraldatakse mitmenädalane kursus raamatukoguhoidja kutse omandamiseks. Et raamat ja raamatukogu olid mulle olnud alati tähtsad ja et noorpõlves Gustav Adolfi Gümnaasiumi raamatukoguhoidja Valter Mägi oli koolipoisse (ka mind) võtnud abiliseks, siis läksingi küsima võimalust osa võtta. Sibul võttis mind lahkesti vastu, pani nime kirja ja mõne nädala jooksul käisin Keskraamatukogu majas õpetust saamas. Osavõtjaid oli mitukümmend üle Eesti raamatukogudest. Lektorid ja eksaminaatorid olid Johannes Aavik, Mall Jürma, Armida Kettam, Friedrich Puksoo, Ants Roos, Aleksander Sibul. Mina kutsetunnistust ei saanud, sest mul polnud tööpraktikat raamatukogust. Mu eesti filoloogia õpingud Tartu Ülikoolis olid pooleli, kuid nende seos raamatukogundusega on vägagi osaline. Paar aastat hiljem käisin küll Helene Johani juures Toompeal maad kuulamas, kas oleks võimalik Tartus eesti keele ja kirjanduse kõrval ka raamatukogunduse kursus läbi teha. Kuid see kava jäi sinnapaika, sest see oleks toonud eesti filoloogia erialale veel lisakoormuse. Ja kaugüliõpilasena ma niikuinii kulutasin õppesessioonideks kõik oma palgalised suvepuhkused (vahel tuli võtta ka palgata puhkust lisaks). 16. juunil 1947 määras Sibul mu esialgu Tallinna I Haruraamatukogu juhataja kohale. See oli tegelikuks praktikaks ja raamatukogutöösse sisseelamiseks. Osa päevast istusin Keskraamatukogu komplekteerimisosakonnas, et Pirita raamatukogu jaoks raamatuid valmis seada. 1950. aasta EKP Keskkomitee VIII pleenumi järel kasvas raamatute kulustamine. Põhinimestikud vaadati läbi, kõik kõrvaldamisele kuuluv märgiti välja. Need raamatud tulid viia Glavliti kontorisse. Mõnedel autoritel keelati kogu looming, kõrvaldati peaaegu kogu eesti ajakirjandus 1918–1940. Pärast 1917. aastat välismaal ilmunud võõrkeelsest kirjandusest jäid sõnastikud ja klassikute teosed, millel polnud kommentaare. Surnud klassikud jäeti rahule. Neid ei puudutatud.