Tallinna Keskraamatukogu - Page 112

‹ 112 › Tallinna Keskraamatukogus töötatud ajast* Hans Jürmani meenutusi 1947–1953 Tallinna VI Haruraamatukogu (Pirita raamatukogu) juhataja 1953–1960 Tallinna Keskraamatukogu vanemraamatukoguhoidja ja direktori asetäitja Minu suhted Tallinna Keskraamatukoguga jagunevad ajas kolmeks: 1927(?)–1947 raamatute lugeja, 1947–1960 ametis ühel või teisel töökohal, muidugi ka lugeja, 1960 ja hiljem lugeja harvemini või tihedamini, vahel ka nõuandja, uurija, õpetaja; praeguse lugejakaardi number 2 0800 0000424 2. Olin esimesi kuid ametis, kui arutati, et Keskraamatukogul tuleb sügisel neljakümnes sünnipäev ja et seda on tarvis tähistada. Siis oli koosolek ja üks daam – nime ei mäleta, aga see oli vist linnavalitsuse kultuuriosakonna ülem – tuli välja ideega, et nii suur juubel, et läheme seda Estonia kontserdisaali pidama. Raamatukogu daamid hakkasid aga vastu hüüdma, et mis, meil on ju endil ilus suur saal! Nii peetigi neljakümnes sünnipäev oma majas ja väga pidulikult. Sel ajal oli raamatukogu direktor Aleksander Sibul veel ametis. 1947. aastal, kui ma Pirita haruraamatukokku tööle tulin, oli Keskraamatukogul kaheksa haruraamatukogu. Pirita raamatukogu asus tookord Merivälja tee 16. See maja lammutati 1980. aasta olümpiamängude eel ära, sest jäi maanteele ette. Eelarve oli haruraamatukogudel ja peamajal ühine, palka maksti Keskraamatukogust. 1951–1952 tuli järsku idee, et niimoodi ei saa: linnas on * 2006. aastal tehtud intervjuu põhjal. neli rajooni, igal rajoonil olgu oma raamatukogud. Siis „ristitigi” kõik ümber. Pirita muutus Mererajooni II haruraamatukoguks. Raamatukogu halduslik ja majanduslik juht oli nüüd Mererajooni kultuuriosakond (Narva maantee 6). Raamatukogunduslik juhendamine ja õpetamine jäi Keskraamatukogu hoolde. Minu tööle asumise ajal oli just ilmunud trükist „Raamatukogutöö tehnika ja metoodika”. See oli ümbertöötlus venekeelsest raamatust. Meil olid oma väljakujunenud töömeetodid. Nüüd kõneldi uutest töömeetoditest – sõnu tehti küll! Aleksander Sibula „Raamatukoguhoidja käsiraamatu” (1926) asemel oli saadud uus käsiraamat ja seda hakati rakendama. Lugeja poliitiline kasvatamine tuli ju juurde. See käis nii, et kui lugeja võtab romaani, pakud poliitilise brošüüri ka juurde. Tagantjärele on hea naerda, aga sel ajal kui laenutamist kontrolliti, vaadati järele, mis liikidest laenutused on ja kui suur on ühiskondlik-poliitiline pool. Kui ilukirjandust võrreldes teiste liikidega oli liiga palju, siis öeldi, et ei ole korralikult töötanud... Kui ma tööd alustasin, oli Moskva eeskiri, mille järgi raamatukogus pidi olema vähemalt 1000 raamatut. Pirita raamatukogu avamisel oli 990. Eks neid hangiti muidugi kogu aeg juurde. Iga haruraamatukogu pidi ise raamatuid valima. Bibkollektor oli Kuninga tänaval. Sealt kolis ta aga ära: eestikeelne pool läks Pärnu maanteele, venekeelne Pikale tänavale Mustpeade klubi vastu. Raamatuid hangiti ka raamatukaupluste kaudu. Venekeelsete raamatute hulk hakkas üha suurenema. Nende hankimine olenes sellest, kuidas keegi vene keelt ja kirjandust tundis. Mina õppisin koolis vene keelt vaid ühe aasta abituuriumis. See oli 1940.–1941. aasta. Meil oli väga hea õpetaja: kevadeks lugesime juba Puškinit ja Lermontovi. Saksa ajal ülikoolis õppides käisin ma Boriss Pravdini juures vene keelt edasi õppimas. Raamatute eemaldamise esimesed nimekirjad tehti juba 1940–1941. Kõik peale ühe nimestiku ilmusid „Haridu-