‹ 112 ›
Tallinna Keskraamatukogus töötatud ajast*
Hans Jürmani meenutusi
1947–1953
Tallinna VI Haruraamatukogu
(Pirita raamatukogu) juhataja
1953–1960
Tallinna Keskraamatukogu
vanemraamatukoguhoidja ja
direktori asetäitja
Minu suhted Tallinna Keskraamatukoguga jagunevad
ajas kolmeks:
1927(?)–1947 raamatute lugeja,
1947–1960 ametis ühel või teisel töökohal, muidugi ka
lugeja,
1960 ja hiljem lugeja harvemini või tihedamini, vahel ka
nõuandja, uurija, õpetaja; praeguse lugejakaardi number
2 0800 0000424 2.
Olin esimesi kuid ametis, kui arutati, et Keskraamatukogul tuleb sügisel neljakümnes sünnipäev ja et seda
on tarvis tähistada. Siis oli koosolek ja üks daam – nime
ei mäleta, aga see oli vist linnavalitsuse kultuuriosakonna
ülem – tuli välja ideega, et nii suur juubel, et läheme seda
Estonia kontserdisaali pidama. Raamatukogu daamid
hakkasid aga vastu hüüdma, et mis, meil on ju endil ilus
suur saal! Nii peetigi neljakümnes sünnipäev oma majas
ja väga pidulikult. Sel ajal oli raamatukogu direktor Aleksander Sibul veel ametis.
1947. aastal, kui ma Pirita haruraamatukokku tööle
tulin, oli Keskraamatukogul kaheksa haruraamatukogu.
Pirita raamatukogu asus tookord Merivälja tee 16. See
maja lammutati 1980. aasta olümpiamängude eel ära,
sest jäi maanteele ette. Eelarve oli haruraamatukogudel
ja peamajal ühine, palka maksti Keskraamatukogust.
1951–1952 tuli järsku idee, et niimoodi ei saa: linnas on
*
2006. aastal tehtud intervjuu põhjal.
neli rajooni, igal rajoonil olgu oma raamatukogud. Siis
„ristitigi” kõik ümber. Pirita muutus Mererajooni II haruraamatukoguks. Raamatukogu halduslik ja majanduslik juht oli nüüd Mererajooni kultuuriosakond (Narva
maantee 6). Raamatukogunduslik juhendamine ja õpetamine jäi Keskraamatukogu hoolde.
Minu tööle asumise ajal oli just ilmunud trükist „Raamatukogutöö tehnika ja metoodika”. See oli ümbertöötlus venekeelsest raamatust. Meil olid oma väljakujunenud
töömeetodid. Nüüd kõneldi uutest töömeetoditest –
sõnu tehti küll! Aleksander Sibula „Raamatukoguhoidja
käsiraamatu” (1926) asemel oli saadud uus käsiraamat ja
seda hakati rakendama.
Lugeja poliitiline kasvatamine tuli ju juurde. See käis nii,
et kui lugeja võtab romaani, pakud poliitilise brošüüri ka
juurde. Tagantjärele on hea naerda, aga sel ajal kui laenutamist kontrolliti, vaadati järele, mis liikidest laenutused
on ja kui suur on ühiskondlik-poliitiline pool. Kui ilukirjandust võrreldes teiste liikidega oli liiga palju, siis öeldi,
et ei ole korralikult töötanud...
Kui ma tööd alustasin, oli Moskva eeskiri, mille järgi
raamatukogus pidi olema vähemalt 1000 raamatut. Pirita
raamatukogu avamisel oli 990. Eks neid hangiti muidugi
kogu aeg juurde. Iga haruraamatukogu pidi ise raamatuid
valima. Bibkollektor oli Kuninga tänaval. Sealt kolis ta
aga ära: eestikeelne pool läks Pärnu maanteele, venekeelne Pikale tänavale Mustpeade klubi vastu. Raamatuid
hangiti ka raamatukaupluste kaudu. Venekeelsete raamatute hulk hakkas üha suurenema. Nende hankimine
olenes sellest, kuidas keegi vene keelt ja kirjandust tundis.
Mina õppisin koolis vene keelt vaid ühe aasta abituuriumis. See oli 1940.–1941. aasta. Meil oli väga hea õpetaja:
kevadeks lugesime juba Puškinit ja Lermontovi. Saksa
ajal ülikoolis õppides käisin ma Boriss Pravdini juures
vene keelt edasi õppimas.
Raamatute eemaldamise esimesed nimekirjad tehti juba
1940–1941. Kõik peale ühe nimestiku ilmusid „Haridu-