Tallinna Keskraamatukogu - Page 110

‹ 110 › Raamatukogu keldris aga hakati uuesti läbiotsimisi tegema. Läbiotsimise käigus varastati üsna mitmeid asju. Emal oli ühest ajakirjast välja lõigatud Pätsu pilt. NKVDlane kirjutas selle akti sisse. Ema võttis kätte ja kirjutas juurde, et teisel pool oli Viiralti „Berberi tüdruku” repro ning väljalõige oli tehtud selle, mitte Pätsu pärast... Seal keldris hoiti ka Tallinna Keskraamatukogu lippu. Kuna trikoloori hoidmine oli muutunud ohtlikuks, tegime ta kolmeks: valge jäi meile, sinine ja must said sõbrannade kätte. Mul on meeles, kuidas ühel läbiotsimisel NKVD-lased uurisid seda valget siiditükki ja küsisid, et ega see ei ole maja lipp. Isa ütles neile, et ei ole, et see on meie kardin... Sinise sain ma pärast sõbranna käest tagasi, must läks kaduma. Kuhu valge jäi, ei tea, aga ära ta kadus. See sinine triip on ainus, mis Tallinna Keskraamatukogu omaaegsest lipust alles jäi. Teisipidi, kogu sellest elust, mis oli Eestis 1930-ndatel aastatel, ei jäänud 1950-ndatel enam midagi järele. Isa oli saanud 1935. aastal Eesti Raamatu Aasta medali, 1950ndatel olime me raamatukogust ära, aga mingisugust raamatuaasta tähistamist 1955. aastal ma küll ei mäleta – võib-olla läks see minust mööda, aga ma ei usu, et nad seda üldse rõhutasid. Rõhk oli sellel, et olime kirjaoskamatud. Meie raamatukogu töötajad oskasid kõik võõrkeeli. Minu isa luges vene, saksa ja soome keeles. Need olid tal täiesti käes. Tal oli keelte peale hea mälu. Eriti hea keelteoskaja oli F. Puksoo. Kolmekümnendate aastate lõpu poole tuli Eestisse külla üks Leedu raamatukogudelegatsioon. Keskraamatukogu inimesed läksid neile Balti jaama vastu. Seisavad platvormil ja siis äkki peab üks leedulane ladinakeelse kõne. Kõik kangestusid hirmust: kuidas vastata? Vastukõne pidas neile F. Puksoo, Tartu Ülikooli raamatukogu direktor, väga tark ja erudeeritud mees. Soome keele omandas isa Soomes elades. Esimese maailmasõja ajal oli ta valgepassimees – tegelikult oli ta kogu elu väga nõrga tervisega, aga elas väga vanaks. Soomes elades oli ta Helsingi Eesti Haridusseltsi esimees. Seal nad emaga tuttavaks saidki: ema oli seltsi sekretär. 1918. aastal tulid nad Eestisse ja abiellusid. Isa rääkis soome keelt ilusasti. Kui Eestis uuesti soomlastega suhtlema võis hakata, tekkis isal paljude omaaegsete tuttavatega kirjavahetus. Ta oli ka Aino Kaasineni tuttav ja kirjavahetaja. Isa oli kogu elu Soomest huvitatud. Ta kuulas elu lõpuni Soome raadiot ja teadis Soomest rohkem kui soomlased ise. Nii isa kui ka ema lugesid väga palju. Nad lugesid tegelikult kogu aeg. Kõik ajalehed ja uued raamatud loeti kohe läbi. Neid arutati omavahel ja teistega. Isa juures käis alatasa kultuuriinimesi. Tammsaare käis ja Linde käis – isa tundis neid juba alates koolipõlvest Treffneri gümnaasiumis. Tammsaare käis uusi raamatuid lugemas ja isaga ilma-asju arutamas. Kui ta 1940. aastal suri, oli tema lesel pidevalt tarvis isa abi Tammsaare raamatute autoritasude taotlemisel. Käthe Hansen oli väga teravmeelne ja vaimukas, ta oskas väga kujundlikult kõnelda ja teda oli huvitav kuulata. Ta oli ka väga ettevõtlik: kui Tallinna pommitati, käis ta järgmisel päeval kõik tuttavad läbi, et teada saada, kuidas kellelgi läinud oli. Ka Bernhard Linde oli meil sage külaline. Kui ta sisse astus, täitis ta silmapilkselt terve ruumi. Ta oli väga energiline ja joviaalne. Kirjandusloos on juttu olnud, et Lindega mindi kergesti riidu ja et ta ei olnud oma ettevõtmistes aus. Isa oli see inimene, keda ta kunagi ei tüssanud. Kui Tammsaare elas, vaatasid isa ja Tammsaare oma peredele kevadel suvekorterid valmis – meie ja Hansenid suvitasime enamasti samas kohas: Narva-Jõesuus, Võsul, Elvas. Isa sai küll suvel