‹ 107 ›
1951. aasta jaanuaris toodi uus käsk korter vabastada.
Ema käis selle tõttu ametiasutustes uue korteri saamise
võimalusi uurimas ning meile ametikorteris viibimise aja
pikendamist palumas.
Järgmiseks ähvardati meid nüüd prokuröri otsusega
päevapealt korterist välja tõsta. Isa naases haiglast 30.
jaanuaril. 15. veebruaril sai ta kutse prokuröri juurde. Isa
kirjutas seletuskirja ja läks prokuröri vastuvõtule. Tuli tagasi viimase otsusega, et ilma kohtuotsuseta ei tohita meid
välja tõsta.
Jätkusid meie ponnistused uue korteri jaoks orderi
saamiseks, mis jäid muidugi tagajärjeta. Õde vallandati
ENSV Ministrite Nõukogust, õnneks sai ta koha Riiklikus Avalikus Raamatukogus. Minul oli töökohtade suhtes lihtsam, kuna töötasin ametiühingu liinis mittekoosseisulise töötajana. Selles liinis töötas teisigi „ebasobiva
biograafiaga” inimesi nagu näiteks Aino Aavik, helilooja
ja Eesti-aegse Tallinna Konservatooriumi direktori Juhan
Aaviku vennatütar, kellel ei lastud Konservatooriumigi
lõpetada.
Nüüd anti meie korteri küsimus kohtu lahendada ja 16.
aprillil mõisteti meid Rahvakohtu otsusega korterist väljatõstmisele teist elamispinda vastu andmata.
O. Pärna kohta olid ilmunud halvustavad artiklid nii
„Rahva Hääles” kui ka „Õhtulehes”, tal tuli oma kohalt
lahkuda. Tema järglaseks sai keegi sm. Reidla, kellel tundus olevat kätt puutöö peale. Mida ta raamatukogutööst
teadis, selle kohta puudus meil informatsioon. Asedirektorina töötas nüüd Starostina.
Et aega võita, kaebasime Rahvakohtu otsuse peale edasi
Ülemkohtusse. Vahepeal oli selgunud, et keldriruumist
on leitud relvi. Teadagi, kes süüdi olid. Minul keelati Keskraamatukogu isetegevuslastega tegelemine.
27. aprillil toimetas julgeolek meie korteris läbiotsimise.
Ära viidi 3 raamatut teatmeteoste hulgast, kus oli lähiajalugu „valesti valgustatud”. Manukana Tallinna Keskraamatukogu poolt viibis võõrkeelsete raamatute osakonnas
töötav pr. Aarelaid.
7. mail toodi isale kutse pensioniametisse, kuna kaheldi,
kas isa näol ei ole mitte tegemist selle Aleksander Sibulaga, kellel oli Eesti Vabariigis Võru linnas raamatukauplus
ja kes on seda fakti oma ankeedis varjanud. Õnneks ei
ühtinud mõlema Aleksander Sibula isanimed, vastasel
korral oleks isalt ära võetud tema 220-rublaline pension.
Nagu arvata võiski, kinnitas Ülemkohus Rahvakohtu
otsuse. Väljatõstmine pidi toimuma 28. juunil, selleks
ajaks pidi kohtutäitur koos ekspressidega kohale tulema.
Minu õde oli parajasti sessioonil Tartus, kodus olime kolmekesi. /.../
Ühe tuttava vastutulelikkuse tõttu sai meie perekond
Nõmmele väikese toa, köögi ja verandaga korteri. /.../
Juhtusin sm O. Pärna kohtama väljatõstmiseks määratud
päevale eelnenud päeval Jaani kiriku lähikonnas. Teretasin ja peatasin teda. Särava näoga ütlesin talle, et meid
tullakse varsti välja tõstma. Sm. Pärn jäi imestunult seisma, küllap arvas, et mul on suure mure ja hirmu pärast
peas mõni kruvi logisema hakanud. Aga mul oli tõsiselt
hea meel, et raamatukogust minema saame, sest seal toimunud sündmused, igavene nõiajaht, hakkas ületama
juba taluvuse piiri. Ja kuidagi instinktiivselt tundsin, et
kõige hullem on väljakolimisega möödas, elu hakkab minema paremuse poole, olgugi et läbi raskuste.