Tallinna Keskraamatukogu | Page 107

‹ 107 › 1951. aasta jaanuaris toodi uus käsk korter vabastada. Ema käis selle tõttu ametiasutustes uue korteri saamise võimalusi uurimas ning meile ametikorteris viibimise aja pikendamist palumas. Järgmiseks ähvardati meid nüüd prokuröri otsusega päevapealt korterist välja tõsta. Isa naases haiglast 30. jaanuaril. 15. veebruaril sai ta kutse prokuröri juurde. Isa kirjutas seletuskirja ja läks prokuröri vastuvõtule. Tuli tagasi viimase otsusega, et ilma kohtuotsuseta ei tohita meid välja tõsta. Jätkusid meie ponnistused uue korteri jaoks orderi saamiseks, mis jäid muidugi tagajärjeta. Õde vallandati ENSV Ministrite Nõukogust, õnneks sai ta koha Riiklikus Avalikus Raamatukogus. Minul oli töökohtade suhtes lihtsam, kuna töötasin ametiühingu liinis mittekoosseisulise töötajana. Selles liinis töötas teisigi „ebasobiva biograafiaga” inimesi nagu näiteks Aino Aavik, helilooja ja Eesti-aegse Tallinna Konservatooriumi direktori Juhan Aaviku vennatütar, kellel ei lastud Konservatooriumigi lõpetada. Nüüd anti meie korteri küsimus kohtu lahendada ja 16. aprillil mõisteti meid Rahvakohtu otsusega korterist väljatõstmisele teist elamispinda vastu andmata. O. Pärna kohta olid ilmunud halvustavad artiklid nii „Rahva Hääles” kui ka „Õhtulehes”, tal tuli oma kohalt lahkuda. Tema järglaseks sai keegi sm. Reidla, kellel tundus olevat kätt puutöö peale. Mida ta raamatukogutööst teadis, selle kohta puudus meil informatsioon. Asedirektorina töötas nüüd Starostina. Et aega võita, kaebasime Rahvakohtu otsuse peale edasi Ülemkohtusse. Vahepeal oli selgunud, et keldriruumist on leitud relvi. Teadagi, kes süüdi olid. Minul keelati Keskraamatukogu isetegevuslastega tegelemine. 27. aprillil toimetas julgeolek meie korteris läbiotsimise. Ära viidi 3 raamatut teatmeteoste hulgast, kus oli lähiajalugu „valesti valgustatud”. Manukana Tallinna Keskraamatukogu poolt viibis võõrkeelsete raamatute osakonnas töötav pr. Aarelaid. 7. mail toodi isale kutse pensioniametisse, kuna kaheldi, kas isa näol ei ole mitte tegemist selle Aleksander Sibulaga, kellel oli Eesti Vabariigis Võru linnas raamatukauplus ja kes on seda fakti oma ankeedis varjanud. Õnneks ei ühtinud mõlema Aleksander Sibula isanimed, vastasel korral oleks isalt ära võetud tema 220-rublaline pension. Nagu arvata võiski, kinnitas Ülemkohus Rahvakohtu otsuse. Väljatõstmine pidi toimuma 28. juunil, selleks ajaks pidi kohtutäitur koos ekspressidega kohale tulema. Minu õde oli parajasti sessioonil Tartus, kodus olime kolmekesi. /.../ Ühe tuttava vastutulelikkuse tõttu sai meie perekond Nõmmele väikese toa, köögi ja verandaga korteri. /.../ Juhtusin sm O. Pärna kohtama väljatõstmiseks määratud päevale eelnenud päeval Jaani kiriku lähikonnas. Teretasin ja peatasin teda. Särava näoga ütlesin talle, et meid tullakse varsti välja tõstma. Sm. Pärn jäi imestunult seisma, küllap arvas, et mul on suure mure ja hirmu pärast peas mõni kruvi logisema hakanud. Aga mul oli tõsiselt hea meel, et raamatukogust minema saame, sest seal toimunud sündmused, igavene nõiajaht, hakkas ületama juba taluvuse piiri. Ja kuidagi instinktiivselt tundsin, et kõige hullem on väljakolimisega möödas, elu hakkab minema paremuse poole, olgugi et läbi raskuste.