‹ 104 ›
Lugemissaal (tollal käsikogu) 1945. aasta augustis.
tagasi tuleb. Ruumid olid valdavalt külmad, töötajatele
anti vatijoped (nn puhvaikad) ruumides töötamiseks. Jätkus lõunate valmistamine oma töötajatele. /.../
Isa sai sel suvel vähe aiamaal viibida sagedaste sõitude
tõttu kursuste pärast. Ka oli raamatukogus pidevalt tegemist igasuguste ülemuste ja komisjonidega, kes peaaegu
vahetpidamatult käisid raamatukogu tööd kontrollimas.
Aprillis oli isa kutsutud Pagari tänavale „vestlusele”. Nagu
tavaliselt, toimusid sellised jutuajamised väga hilistel tundidel. Olime kodus terve öö magamata, kartes, et ta ei tule
sealt enam tagasi. Siiski, hommikul ta tuli, kuid toimunud
kõnelusest polnud tal luba midagi rääkida.
Sama 1946. aasta veebruaris tehti isale ettepanek raadios
esinemiseks. Isa oli ettepaneku vastu võtnud ja esinemine
oli toimunud. Aprillis oli teda Tallinna Keskraamatukogu
direktori ametisse kinnitatud. Kõik toimunu ei kaotanud
aga siiski ohutunnet, mis pidevalt meie ümber „hõljus”. /.../
Nõukogude Liidus valitseva kombe kohaselt taheti ka
Tallinna Keskraamatukogu kujundada “õiget” ideoloogiat
propageerivaks asutuseks. Laenutuses asendati seni kasutusel olnud Newarki süsteem palju kohmakama ja ae-
ganõudvama NSV Liidus maksva süsteemiga. Nüüd kirjutati laenajakaardile välja raamatu autor ja teose pealkiri,
mis võimaldas vajadusel kontrollida laenaja lugemust.
Laenajad pidid lugejaid agiteerima poliitilist kirjandust
lugema. Muidugi „ehtisid” raamatukogu ruume „taasvabastamisest” peale paljud loosungid, seintele tekkisid Lenini, Stalini pildid.
Raamatukogus oli ette nähtud massiürituste korraldamine. Nii hakkasid Tallinna Keskraamatukogus toimuma kirjanduslikud õhtud, õigemini pealelõunad, tavaliselt koos muusikaliste ettekannetega.
Nende kirjandusõhtute „hingeks” oli Aleksander Siitam,
tänu kellele toimus terve rida kõrgetasemelisi üritusi. Neile üritusile kogunes palju „endisi” inimesi haritlaste hulgast
oma kommete ja ilmavaatega, mida nad muidugi ei demonstreerinud, kuid mis paratamatult ilmnes nende hoiakus. Mäletan hästi Bernhard Lindet, kes tip-top ülikonnas,
valge taskurätikuga rinnataskus, liikus võidukalt naeratades ilmega „tulin, nägin, võitsin” publiku hulgas ringi. /.../
Remonttööd raamatukogus edenesid. Suuremate töödena tuleks nimetada III korruse laenutussaali ja II korrusel käsikogu ruumide remonti, mis lõpetati 1946. aasta
detsembris. Selle tähtsa sündmuse tähistamiseks korraldati käsikogu ruumides pidulik teeõhtu võileibadega,
millest võttis aukülalisena osa sm. Tutt, kes oli remonti
toetanud. Järjekorda jäid ootama maja välisremont, mis
viidi Saksa sõjavangide töölerakendamisel lõpule. /.../
26. oktoobril pühitseti Tallinna Keskraamatukogu 40aastase tegevuse aastapäeva. Ilmus Tallinna Linna TSN
Täitevkomitee Kultuurhariduse Osakonna Juhataja käskkiri, milles avaldati tunnustust tehtud tööle ning teatati
TSN Täitevkomitee otsusest premeerida Keskraamatukogu vanemaid töötajaid kokku 5200 rublaga. Pidulikul
aktusel oli kõnesid, direktori aruanne tehtud tööst. Loeti
ette käskkiri kauaaegsete töötajate premeerimise kohta.
Aktuse ametlikule osale järgnes kunstiline.
Lisan siia oma ema muljed toimunust, mida ta on kirjutanud oma päevikusse pärast piduliku sündmuse lõppu:
„Oli kena ja meeleolukas üritus, ainult punased kaltsud
segasid üldmuljet.”