Tallinna Keskraamatukogu - Page 104

‹ 104 › Lugemissaal (tollal käsikogu) 1945. aasta augustis. tagasi tuleb. Ruumid olid valdavalt külmad, töötajatele anti vatijoped (nn puhvaikad) ruumides töötamiseks. Jätkus lõunate valmistamine oma töötajatele. /.../ Isa sai sel suvel vähe aiamaal viibida sagedaste sõitude tõttu kursuste pärast. Ka oli raamatukogus pidevalt tegemist igasuguste ülemuste ja komisjonidega, kes peaaegu vahetpidamatult käisid raamatukogu tööd kontrollimas. Aprillis oli isa kutsutud Pagari tänavale „vestlusele”. Nagu tavaliselt, toimusid sellised jutuajamised väga hilistel tundidel. Olime kodus terve öö magamata, kartes, et ta ei tule sealt enam tagasi. Siiski, hommikul ta tuli, kuid toimunud kõnelusest polnud tal luba midagi rääkida. Sama 1946. aasta veebruaris tehti isale ettepanek raadios esinemiseks. Isa oli ettepaneku vastu võtnud ja esinemine oli toimunud. Aprillis oli teda Tallinna Keskraamatukogu direktori ametisse kinnitatud. Kõik toimunu ei kaotanud aga siiski ohutunnet, mis pidevalt meie ümber „hõljus”. /.../ Nõukogude Liidus valitseva kombe kohaselt taheti ka Tallinna Keskraamatukogu kujundada “õiget” ideoloogiat propageerivaks asutuseks. Laenutuses asendati seni kasutusel olnud Newarki süsteem palju kohmakama ja ae- ganõudvama NSV Liidus maksva süsteemiga. Nüüd kirjutati laenajakaardile välja raamatu autor ja teose pealkiri, mis võimaldas vajadusel kontrollida laenaja lugemust. Laenajad pidid lugejaid agiteerima poliitilist kirjandust lugema. Muidugi „ehtisid” raamatukogu ruume „taasvabastamisest” peale paljud loosungid, seintele tekkisid Lenini, Stalini pildid. Raamatukogus oli ette nähtud massiürituste korraldamine. Nii hakkasid Tallinna Keskraamatukogus toimuma kirjanduslikud õhtud, õigemini pealelõunad, tavaliselt koos muusikaliste ettekannetega. Nende kirjandusõhtute „hingeks” oli Aleksander Siitam, tänu kellele toimus terve rida kõrgetasemelisi üritusi. Neile üritusile kogunes palju „endisi” inimesi haritlaste hulgast oma kommete ja ilmavaatega, mida nad muidugi ei demonstreerinud, kuid mis paratamatult ilmnes nende hoiakus. Mäletan hästi Bernhard Lindet, kes tip-top ülikonnas, valge taskurätikuga rinnataskus, liikus võidukalt naeratades ilmega „tulin, nägin, võitsin” publiku hulgas ringi. /.../ Remonttööd raamatukogus edenesid. Suuremate töödena tuleks nimetada III korruse laenutussaali ja II korrusel käsikogu ruumide remonti, mis lõpetati 1946. aasta detsembris. Selle tähtsa sündmuse tähistamiseks korraldati käsikogu ruumides pidulik teeõhtu võileibadega, millest võttis aukülalisena osa sm. Tutt, kes oli remonti toetanud. Järjekorda jäid ootama maja välisremont, mis viidi Saksa sõjavangide töölerakendamisel lõpule. /.../ 26. oktoobril pühitseti Tallinna Keskraamatukogu 40aastase tegevuse aastapäeva. Ilmus Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Kultuurhariduse Osakonna Juhataja käskkiri, milles avaldati tunnustust tehtud tööle ning teatati TSN Täitevkomitee otsusest premeerida Keskraamatukogu vanemaid töötajaid kokku 5200 rublaga. Pidulikul aktusel oli kõnesid, direktori aruanne tehtud tööst. Loeti ette käskkiri kauaaegsete töötajate premeerimise kohta. Aktuse ametlikule osale järgnes kunstiline. Lisan siia oma ema muljed toimunust, mida ta on kirjutanud oma päevikusse pärast piduliku sündmuse lõppu: „Oli kena ja meeleolukas üritus, ainult punased kaltsud segasid üldmuljet.”