‹ 103 ›
1947. aasta kevadel raamatukogu ümbrust koristamas, A. Sibul
keskel.
propagandat tegema, valimiste päeval pidid nad hoolitsema selle eest, et kõik valimisõiguslased võtaksid „pühast
üritusest” osa. Juhtus nüüd agitpunktis valitsema madal
temperatuur, oli direktor süüdi sabotaažis. Nii mõnigi
kord käis isa ise all katlamaja kütmas. Säärane olukord
kestis seni, kui 1947. aasta kevadel sai kütjaks Mahlbergi-nimeline mees. Ta asus üles III korrusele ametikorterisse elama oma elukaaslase ja viimase teismelise tütrega.
Nüüd oli majas ka muu abi saadaval, sest Mahlberg oli
kuldsete kätega mees.
Nagu juba öeldud, oli küte ebakvaliteetne, aga sellegi
saamine ei olnud alati tagatud. Ning kui oli võimalik kütet saada, võis juhtuda, et polnud selle vedamiseks veokit
saada. Tavaliselt algaski isa tööpäev telefonikõnedega viimaste saamiseks. Linna täitevkomitee nõudis puiesteelt
kokkukoristatud lume kohest ära vedamist. See nõue oli
uus, sest enne sõda oli oluline, et puiesteel oleksid jalakäijatele teerajad lumest puhtaks roogitud, hunnikutes asuv
lumi võis puiesteele jääda kuni sulamiseni. Oli loomulik,
et ka lumeveoks nappis veokeid ja isa ähvardati trahvida
ning ükskord trahvitigi vedamata lume pärast. Sel ajal oli
kombeks püstitada nõudmisi, hoolimata sellest, kas on
reaalseid võimalusi nende täitmiseks.
Üsna 1945. aasta algul tehti algust raamatukogualaste
kursuste korraldamisega üle ENSV. Isal tuli jällegi lektorina sõita kursuste toimumise paikadesse. Sõitmine
oli seotud suurte raskustega. Hoolimata komandeeringu
olemasolust tuli vagunisse koha saamiseks võistelda kotipoiste ja muu rändava rahvaga. Esimest korda Saaremaale
lendas isa koos Helene Johaniga tillukesel lahtisel lennu-
kil. Seda imepärast lendu nimetasid mõlemad korduvalt
oma kõnelustes. /.../
Kõrvalasuva endise Tallinna Tütarlaste Kommertskooli hoone, mis oli Suure Isamaasõja algusest olnud sõjaväe
kasutuses, üks, Tallinna Keskraamatukogu poolne tiib oli
olnud seni koolil kasutada. Koolil asusid seal koolitöötajate ametikorterid ja kantseleiruum. Nüüd nõuti ka selle
majatiiva vabastamist.
Kui direktor A. Veiderma 1944. aasta sügisel ametist
vabastati ja varsti pärast seda areteeriti, pidi perekond
muidugi koheselt korteri vabastama. Nüüd nõuti ka endiselt direktorilt, s.o. õppealajuhatajalt meie mõistes, Helmi Mauritzalt, kes töötas inglise keele õpetajana, ametikorteri vabastamist. H. Mauritzale anti uus elamispind
Sakala 21 asuvas koolimajas ühe toa näol ühiskorterist.