Tallinna Keskraamatukogu - Page 102

‹ 102 › Vanemate vahelises kõneluses mainiti ka Ene Liivandit, kes oli üksik väga edasipüüdlik naine. Ta oli õppinud koos minu emaga Õhtukolledžis, lõpetanud eesti ajal Tallinna Õpetajate Seminari ning asus kaugõppe teel omandama kõrgharidust N. Krupskaja nimelises instituudis Leningradis. Hans Jürmanist oli juttu kui Pirita apteekri pojast. Mäletatavasti oli tal esimene töökoht Pirital asuvas harukogus. 1940-ndate lõpupoole tulid tööle veel Edith Kukk ja Helju Fulkan. Esimene nendest töötas aastaid Noortekogus, teine arvatavasti kas Pirital või Meriväljal harukogus. Mõnda aega oli ametis ka Edmond Russov. Nii palju on meelde jäänud „taasvabastatud” ENSV ajal tööle tulnud uutest töötajatest. Personali valikul ja eriti vabastamisel direktoril sõnaõigust eriti polnud, aga vabastamisel tuli näidata, et see toimub direktori enda initsiatiivil. Et mu isa polnud kommunistliku partei liige ega polnud tal ka kavatsust sinna astuda, oli tema positsioon küllaltki kõikuv, pidevalt otsiti ettekäändeid tema töölt vabastamiseks. /.../ Informatsioonivaeguse tõttu levisid kuulujutud, üks fantastilisem kui teine. Rahvas ootas ja lootis – seetõttu püüti, kus võimalik, uute korralduste ja otsuste täitmisega viivitada. Öeldu kehtib ka minu isa kohta, kelle suhted endiste töötajatega olid soojad ja usalduslikud. IV PERIOOD: aastad 1945–1951 1945. aasta tõi Euroopa rahvastele kaasa kauaigatsetud rahu. Nüüd tuli hakata sõja tagajärgi likvideerima, et elu taas normaalsetesse rööbastesse seada. Nagu juba mainitud, ei täitunud rahu aastal eestlaste lootused ega unistused, aga edasi elada tuli sellegi poolest. Edasi elati ja töötati ka raamatukogus. Maja oli aga võrdlemisi kahetsusväärses seisundis, katus parandamata, siseruumid vajaliku remondita, maja soojapidavus pommitamisest saadud põrutustest langenud. Kuigi kütmiseks enam ajalisi piiranguid ei seatud, oli saadud küte, III sordi põlevkivi, keskkütte tarvis ebakvaliteetne, andes vähe sooja. Niisugune küte oli aga pärastsõjajärgses Tallinnas üldiselt tarvitusel. Kütteperioodist on hästi meelde jäänud isemoodi kirbelõhnaline suits hõljumas linna kohal. /.../ Raamatukogul ei vedanud kütjategagi. Ei mäleta, millal lahkus Saksa okupatsiooni ajal töötanud kütja, kuid tema järglasi Rajut ja Rajastet ei saanud küll teisiti nimetada kui hädakütjateks. Nad kas ei osanud või ei tahtnud seda tööd korralikult teha. Oma töötajad veel kuidagi leppisid olukorraga – oli neil ju sõjaaegne vastav „koolitus” läbitud. Hullem oli lugu siis, kui enne järjekordseid „valimisi” pidi raamatukogu vabastama sobiva ruumi agitpunkti jaoks. Agitpunktid asusid igas valimisjaoskonnas, sealt juhiti kogu valimiseelset propagandat, kutsudes inimesi üles hääletama „kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt”. Agitpunktist suunati agitaatorid valimiseelset Olga Nuut, Zoja Sverdlova, Olga Sokolova, Roosi Malendi. Edith Kukk raamatuleti taga.