‹ 102 ›
Vanemate vahelises kõneluses mainiti ka Ene Liivandit,
kes oli üksik väga edasipüüdlik naine. Ta oli õppinud koos
minu emaga Õhtukolledžis, lõpetanud eesti ajal Tallinna
Õpetajate Seminari ning asus kaugõppe teel omandama
kõrgharidust N. Krupskaja nimelises instituudis Leningradis.
Hans Jürmanist oli juttu kui Pirita apteekri pojast. Mäletatavasti oli tal esimene töökoht Pirital asuvas harukogus. 1940-ndate lõpupoole tulid tööle veel Edith Kukk ja
Helju Fulkan. Esimene nendest töötas aastaid Noortekogus, teine arvatavasti kas Pirital või Meriväljal harukogus.
Mõnda aega oli ametis ka Edmond Russov. Nii palju on
meelde jäänud „taasvabastatud” ENSV ajal tööle tulnud
uutest töötajatest.
Personali valikul ja eriti vabastamisel direktoril sõnaõigust eriti polnud, aga vabastamisel tuli näidata, et see toimub direktori enda initsiatiivil.
Et mu isa polnud kommunistliku partei liige ega polnud
tal ka kavatsust sinna astuda, oli tema positsioon küllaltki kõikuv, pidevalt otsiti ettekäändeid tema töölt vabastamiseks. /.../
Informatsioonivaeguse tõttu levisid kuulujutud, üks
fantastilisem kui teine. Rahvas ootas ja lootis – seetõttu
püüti, kus võimalik, uute korralduste ja otsuste täitmisega viivitada. Öeldu kehtib ka minu isa kohta, kelle suhted
endiste töötajatega olid soojad ja usalduslikud.
IV PERIOOD: aastad 1945–1951
1945. aasta tõi Euroopa rahvastele kaasa kauaigatsetud
rahu. Nüüd tuli hakata sõja tagajärgi likvideerima, et elu
taas normaalsetesse rööbastesse seada. Nagu juba mainitud, ei täitunud rahu aastal eestlaste lootused ega unistused, aga edasi elada tuli sellegi poolest. Edasi elati ja
töötati ka raamatukogus.
Maja oli aga võrdlemisi kahetsusväärses seisundis, katus
parandamata, siseruumid vajaliku remondita, maja soojapidavus pommitamisest saadud põrutustest langenud.
Kuigi kütmiseks enam ajalisi piiranguid ei seatud, oli
saadud küte, III sordi põlevkivi, keskkütte tarvis ebakvaliteetne, andes vähe sooja. Niisugune küte oli aga
pärastsõjajärgses Tallinnas üldiselt tarvitusel. Kütteperioodist on hästi meelde jäänud isemoodi kirbelõhnaline
suits hõljumas linna kohal. /.../
Raamatukogul ei vedanud kütjategagi. Ei mäleta, millal
lahkus Saksa okupatsiooni ajal töötanud kütja, kuid tema
järglasi Rajut ja Rajastet ei saanud küll teisiti nimetada
kui hädakütjateks. Nad kas ei osanud või ei tahtnud seda
tööd korralikult teha. Oma töötajad veel kuidagi leppisid
olukorraga – oli neil ju sõjaaegne vastav „koolitus” läbitud.
Hullem oli lugu siis, kui enne järjekordseid „valimisi” pidi
raamatukogu vabastama sobiva ruumi agitpunkti jaoks.
Agitpunktid asusid igas valimisjaoskonnas, sealt juhiti
kogu valimiseelset propagandat, kutsudes inimesi üles
hääletama „kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt”. Agitpunktist suunati agitaatorid valimiseelset
Olga Nuut, Zoja Sverdlova, Olga Sokolova, Roosi Malendi.
Edith Kukk raamatuleti taga.