Tallinna Keskraamatukogu - Page 101

‹ 101 › Isa kaalus Tartusse kolimist, ta nägi ette, et varem või hiljem ta vabastatakse oma töökohalt. Tartus oleks tal olnud sobiv töökoht, ainult elamispinda oli seal võimatu leida, sest Tartu oli sõjategevuse läbi saanud rängalt kannatada. Nii tuli kuidagi raamatukoguruumides elamisega leppida ja loota, et kõige halvemat ei juhtuks. /.../ Raamatukogu töötajatest oli võrdlemisi hilja asunud maalt põgenema KAJA LUUD oma vanematega. Enne äraminekut andsid nad oma korteri võtme isa kätte. Juhul, kui neil õnnestuks Rootsi sõita, võiks isa oma perega nende korterit kasutada. Juhuks, kui nad ei saa ära sõita ja peavad tagasi tulema, paluti isal nende korteris ööbida, et sinna sisse ei murtaks. Nii olidki minu vanemad koos õega mitu ööd nende korteris ööbinud. Küll oli ukse taga klopitud ja kolistatud, kuid korterit hõivata ei saadud, „elanikud” olid sees. Sellel perekonnal ei õnnestunudki läände põgeneda, nad tulid koju tagasi ja Kaja Luud asus taas raamatukogus tööle. Mul tuli pärast maalt linna tulekut ennast linna sisse registreerida. Et Luudade korteris oli elamispinna ülejääk, paluti mul ennast nende korterisse registreerida, mida ma tegingi. /.../ Keskraamatukogu hoone oli saadud personali ühiste jõupingutustega niipalju korrastada, et võidi 1944. aasta novembri lõpupäevil alustada laenutusega. Tallinna Keskraamatukogule, mis oli Eestis seni olnud keskne avalik raamatukogu, mida laialt tunti ja elavalt kasutati, oli tulevikus ette nähtud hoopis tagasihoidlikum roll – ta muutus üheks Nõukogudemaal tegutsevatest rahvaraamatukogudest neile ettenähtud koosseisu, palgafondi ja kirjandusliikidega. See muutumine ei toimunud muidugi mitte üleöö, vaid pikaajaliselt, kuid algust tehti sellega juba 1944. aastal sõjaolukorras. Nii oli ette nähtud, et raamatukogu pidi loobuma oma arhiivraamatukogust, muusikalisest raamatukogust, samuti tuli ära anda keldrites asuv keelatud kirjandus. Senisel keelatud kirjandusele oli sinna hoiule antud mõnede läände põgenenute raamatukogud, mis põgenejad andsid hoiule lootuses varsti kodumaale tagasi pöörduda. Nõukogude ajal veeti keldrisse veel põgenike kortereist leitud raamatuid. Riigiraamatukogu, mis tegutses Eesti Vabariigis peamiselt riigiametnikele vajalike seadusi ja teatmeteoseid sisaldava koguna asukohaga Toompeal, muutus nüüd Riiklikuks Avalikuks Raamatukoguks. Teda loeti teadusraamatukogude hulka, seal olid ette nähtud eraldi osakondadena muusikaosakond, arhiivkogu, aga ka spetsfond. Töötajate palgad teadusraamatukogudes olid rahvaraamatukogu omadest kõrgemad. Riikliku Avaliku Raamatukogu direktoriks oli aastail 1944–1953 NSV Liidu tagalast naasnud HELENE JOHANI. /.../ Tallinna Keskraamatukogu koosseise suurendati, seetõttu tuli raamatukogusse arvukalt uusi töötajaid. Nende hulgas, kes olid intelligentsed, töötahtelised, oma tööle andunud, sattus – õigemini öeldes – suunati raamatukogu personali hulka ka niisuguseid, kelle ülesandeks oli raamatukogus olla „silmad ja kõrvad”. Tagalast tuli Helene Johani-Mugasto taas tööle Emile Suurmaa. /.../ Asedirektoritest isa tööloleku ajal olid ametis pärast Armida Kettami töölt vabastamist Aleksander Siitam, Viktorova (eesnime kahjuks ei mäleta) ja Harry Loit. Asedirektorite asupaik oli direktori kabinetis, nad kasutasid ühte lauda, teine teisel pool lauda istudes. Peab ütlema, et A. Siitam kasutas oma alalist asukohta direktori kabinetis võrdlemisi harva, noore ja energilise mehena oli ta alati ruumides askeldav, joostes treppidest üles-alla teinekord mitut astet korraga võttes. Harry Loidi kohta peab märkima, et tema suitsetas kabinetis olles vahetpidamata. Venemaa eestlastena tulid raamatukogusse tööle Karlova, kes hakkas tööle käsikogus, ja (Niina?) Suvorova, kelle hooleks jäi rändfond. Suvorova kohta ütles mu isa, et ta ei oska korralikult ei vene ega eesti keelt. Viimast kõneles ta vaevumärgatava aktsendiga. Olga Nuut, kes tuli raamatukogusse tööle, oli intelligentne, heatahtlik, kuid kommunistlike vaadetega. Esmaseks töökohaks oli tal võõrkeelsete raamatute osakond, mille lugejaskond oli venekeelsete lugejate juurdetulekuga tublisti suurenenud. Võõrkeelsete raamatute osakonnas töötasid veel Aarelaid, Segerkranz, Malendi (tema küll juba Saksa okupatsiooni päevilt alates). Kord juhtusin jälgima ja võrdlema pr. Aarelaiu ja Segerkranzi tööd lugejate teenindamisel. Viimane oli äärmiselt vilkate liigutustega, seevastu esimene pai 7F