‹ 100 ›
nupangamaja põles kui küünal, tuli oli jõudnud järjega
just neljandale korrusele. Laenupangamaja kõrval asuv
Konservatooriumihoone põles samuti. „Estonia” teater ja
kontserdisaali hoone näisid Pärnu maantee poolt vaadatuna mingite mustade känkratena.
Meil elasid tuttavad Lennuki (nüüd Mardi) ja Kaasani
(nüüd osa Liivalaia tänavast) tänaval, kuid sinna oli raske
pääseda – kõikjal lõõmas elav tuli. Ei olnud lootustki sinna otse pääseda, sest majad põlesid mõlemal pool tänavat. Lõpuks õnnestus meil kuidagi Maakri tänava kaudu
minna Lennuki tänavale, mille Sakala tänava poolne osa
põles tugevasti.
Majake, kus elas meie tuttav, oli alles ja meie tuttavgi
elus. Ta kurtis ainult, et öises segaduses oli talt üks kohver
varastatud. Ka meie tuttav Kaasani tänavalt oli elus ja täie
tervise juures. Tema korter asus majas, mille ümbruses olid
põlenud paljad majad, see maja oli esimene põlenud majade kõrval, mis oli tulest puutumata jäänud. Seda tänu peremehele, kes oli ise väljas olnud, vett katusele loopinud
ning majaelanikke päästetöödele organiseerinud.
Rünnaku kartuses läksime keldris kõik vara magama.
Terve päeva jooksul polnud meist keegi söögiiva ega joogipoolist saanud.
Järgmisel päeval oli kuulda, et raudteeliiklus on osaliselt taastatud. Samuti oli kuulda, et linnas on avatud supiköögid kannatanuile, kellel puuduvad võimalused söögivalmistamiseks.
Isal oli kindel kavatsus saata mind ja õde dr. Sibula tallu
Pääsküla lähistel, sest jutud uuest ja hirmsamast rünnakust ei tahtnud vaibuda. Ta otsis üles asjad, mida võiksime maal vajada. Võtsime ühes veel väikese lastekelgu
ning läksime kolmekesi jaama poole, lootes teel mõnest
supiköögist pisut süüa saada. Supiköögid olid paraku
juba suletud. Pikalt tänavalt saime siiski suure mangumise peale ühest supiköögist pisut leiba.
Balti jaamas läks Pääsküla poole sõitev rong nii rahvast
täis, et meid ähvardas mahajäämine. Kõike jõudu kokku
võttes pressis isa meid kuidagi vagunisse.
Pääsküla jaamas väljusime rongist, panime asjad kelgule
ja alustasime teekonda tallu. Kui linnas oli tulekahjude
tõttu tekkinud kuumus lume sootuks sulatanud, siis maal
oli veel täielik talveilm.
Talu oli põgenikke täis, peremees haigena voodis. Siiski leidis lahke perenaine meilegi nurgakese magamiseks.
Algul olime päeval linnas, süüa saime supiköögist. Hil-
jem jäin mina maale rohkem paikseks, õde aga, nähes, et
uusi rünnakuid polnud järgnenud, viibis enamiku ajast
linnas. Talus elektrivalgust polnud, petrooleumiga tuli
kokkuhoidlik olla, nii tuli pikad talvised õhtud aknast
sissepaistva valgusega läbi ajada.
Koolitöö oli katkenud määramata ajaks, tegelikult oli
Tallinnas 1943/44. õppeaasta praktiliselt lõppenud. /.../
Ka raamatukogus ei toimunud laenutust. Olgugi et
pommist sai kahjustada peamiselt meie korter, oli maja
katus kohati olematu, kohati kildudest kahjustatud. Aknaklaasid olid kõikjal purunenud, maja sodi ning prahti
täis. Asuti maja korrastamisele selles ulatuses, mida oma
jõududega oli võimalik teha.
Võeti vastu tagasitoodud raamatuid. Võis oletada, et
paljud lugejate käes olnud raamatud on raamatukogule
kaotsi läinud, kuna nad on lugeja muu varanduse hulgas
lihtsalt ära põlenud. Laenutuse alustamiseks tuli maja selleks korda teha, aga raamatute osas oli vaja enne laenutuse