Tallinna Keskraamatukogu - Page 100

‹ 100 › nupangamaja põles kui küünal, tuli oli jõudnud järjega just neljandale korrusele. Laenupangamaja kõrval asuv Konservatooriumihoone põles samuti. „Estonia” teater ja kontserdisaali hoone näisid Pärnu maantee poolt vaadatuna mingite mustade känkratena. Meil elasid tuttavad Lennuki (nüüd Mardi) ja Kaasani (nüüd osa Liivalaia tänavast) tänaval, kuid sinna oli raske pääseda – kõikjal lõõmas elav tuli. Ei olnud lootustki sinna otse pääseda, sest majad põlesid mõlemal pool tänavat. Lõpuks õnnestus meil kuidagi Maakri tänava kaudu minna Lennuki tänavale, mille Sakala tänava poolne osa põles tugevasti. Majake, kus elas meie tuttav, oli alles ja meie tuttavgi elus. Ta kurtis ainult, et öises segaduses oli talt üks kohver varastatud. Ka meie tuttav Kaasani tänavalt oli elus ja täie tervise juures. Tema korter asus majas, mille ümbruses olid põlenud paljad majad, see maja oli esimene põlenud majade kõrval, mis oli tulest puutumata jäänud. Seda tänu peremehele, kes oli ise väljas olnud, vett katusele loopinud ning majaelanikke päästetöödele organiseerinud. Rünnaku kartuses läksime keldris kõik vara magama. Terve päeva jooksul polnud meist keegi söögiiva ega joogipoolist saanud. Järgmisel päeval oli kuulda, et raudteeliiklus on osaliselt taastatud. Samuti oli kuulda, et linnas on avatud supiköögid kannatanuile, kellel puuduvad võimalused söögivalmistamiseks. Isal oli kindel kavatsus saata mind ja õde dr. Sibula tallu Pääsküla lähistel, sest jutud uuest ja hirmsamast rünnakust ei tahtnud vaibuda. Ta otsis üles asjad, mida võiksime maal vajada. Võtsime ühes veel väikese lastekelgu ning läksime kolmekesi jaama poole, lootes teel mõnest supiköögist pisut süüa saada. Supiköögid olid paraku juba suletud. Pikalt tänavalt saime siiski suure mangumise peale ühest supiköögist pisut leiba. Balti jaamas läks Pääsküla poole sõitev rong nii rahvast täis, et meid ähvardas mahajäämine. Kõike jõudu kokku võttes pressis isa meid kuidagi vagunisse. Pääsküla jaamas väljusime rongist, panime asjad kelgule ja alustasime teekonda tallu. Kui linnas oli tulekahjude tõttu tekkinud kuumus lume sootuks sulatanud, siis maal oli veel täielik talveilm. Talu oli põgenikke täis, peremees haigena voodis. Siiski leidis lahke perenaine meilegi nurgakese magamiseks. Algul olime päeval linnas, süüa saime supiköögist. Hil- jem jäin mina maale rohkem paikseks, õde aga, nähes, et uusi rünnakuid polnud järgnenud, viibis enamiku ajast linnas. Talus elektrivalgust polnud, petrooleumiga tuli kokkuhoidlik olla, nii tuli pikad talvised õhtud aknast sissepaistva valgusega läbi ajada. Koolitöö oli katkenud määramata ajaks, tegelikult oli Tallinnas 1943/44. õppeaasta praktiliselt lõppenud. /.../ Ka raamatukogus ei toimunud laenutust. Olgugi et pommist sai kahjustada peamiselt meie korter, oli maja katus kohati olematu, kohati kildudest kahjustatud. Aknaklaasid olid kõikjal purunenud, maja sodi ning prahti täis. Asuti maja korrastamisele selles ulatuses, mida oma jõududega oli võimalik teha. Võeti vastu tagasitoodud raamatuid. Võis oletada, et paljud lugejate käes olnud raamatud on raamatukogule kaotsi läinud, kuna nad on lugeja muu varanduse hulgas lihtsalt ära põlenud. Laenutuse alustamiseks tuli maja selleks korda teha, aga raamatute osas oli vaja enne laenutuse