Tallinna Keskraamatukogu | Page 10

‹ 10 › Siirdudes hariduslikke sihte taotlevate raamatukogude juurde – neid kutsuti avalikeks –, tuleb sedastada rae täielikku eitavat suhtumist nendesse. Võib-olla arvas raad piisavat Eestimaa Avalikust Raamatukogust, vaevumata välja selgitama, mis sellest oli saanud. Aga rae eitava suhtumise kõrval ei tohi vaatamata jätta avalike raamatukogude õiguslikku külge. Nagu kaupmehele nii ka haridusliku sihiga seltsile andis tegevusloa kuberner, kuid viimaste jaoks seati alates 1884. aastast lisatingimused: raamatukogul pidi olema põhikiri (selle pidi kinnitama siseministeerium), juhatus (kuhu pidi kuuluma kubermangugümnaasiumi direktor), vastutaja (kelle riigitruuduse pidi kindlaks tegema sandarmeeria). Avaliku raamatukogu jaoks kehtestati k e e l a t u d raamatute nimekiri. See tähendas, et poest võis tsensuuri läbinud raamatu vabalt osta, aga avaliku raamatukogu jaoks võis ta olla keelatud. 1890. aastal jagati siseministeeriumis hariduslike sihtidega raamatukogud kahte lehte. Esimesse jäid maksulised (ja nimepidi avalikud), teise rühma need, mis lugemismaksu ei võtnud või tahtsid väikest, sümboolset maksu (kuni 1 rubla aastas). Sellise rühma omi kutsuti rahvaraamatukogudeks ja nende jaoks kehtestati l u b a t u d raamatute nimestikud: kui raamatut lubatud raamatute nimestikus ei olnud, ei tohtinud seda rahvaraamatukogus olla. (Ka kooliraamatukogude jaoks kehtisid lubatud raamatute nimekirjad, igale kooliastmele erinevad.) Kui kontroll (politsei) leidis avalikust raamatukogust keelatud raamatu, tuli pahandust; kui ta rahvaraamatukogust leidis sellise, mis lubatud raamatute nimestikus puudus, oli jälle pahandust palju: selline raamatukogu pandi kinni, aga vastutaja vastutas – tehti kõva trahvi. Nõnda sellal, kui Lääne-Euroopas ja eriti USA-s üha süvenes hariduslike sihtidega omavalitsuste raamatukogude asutamine, läks Venemaal kõik vastupidi, tõkete püstitamise teed. Tõkete eesmärk oli üheselt selge: inimene, kes rikas-jõukas, võis poest osta, mida üldtsensuur oli läbi lasknud; kes polnud mitte väga jõukas, aga siiski 10–15 rubla aastas avaliku raamatukogu kasutamise eest maksta suutis, kohtas selles teise astme tsensuuri; kes haridust tahtis, aga vaene oli, nägi rahvaraamatukogus ainult seda, mida ülemused talle arvasid kasuliku olevat. Riik rikast ei kartnud, rikas võis isegi Karl Marxi „Kapitali” osta (venekeelne tõlge ilmus 1872, makstes 3 rbl.): teadmisjanuline kodanik seda avalikust raamatukogust ei saanud (s.t. oli seal keelatud); rahvaraamatukogust polnud mõtet küsidagi, sest seda polnud lubatute hulgas. Keelatute hulgas olid need, mille üle Vene liberaalne publitsistika uhkust tundis (A. Herzen, N. Tšernõševski jt.), lubatute hulgas see, mis kirjandusetundjas vaid häbi tekitas – keisrit, õigeusku ja isamaad kiitvad brošüürikesed. 19. sajandi 90-ndate aastate keskpaiku oli venekeelsest kirjandusest lubatud vaid murdosa (3,3%). Kas kirjeldatud keelatud-lubatud raamatute süsteem, mis oli ju terve Venemaa jaoks mõeldud, ka siinses Balti erikorras kehtis? Kehtis küll, sest 1880-ndate aastate keskel alanud administratiivasutuste, kohtu, kooli ja politsei venestamine erikorra lõpetaski ja 1884. aasta avalike raamatukogude seaduse täiendus oli kui maksuta lisa Aleksander III hästi teada venestamiskampaaniale. Tõsi, saksa, prantsuse jt. keelatud raamatute nimestikke ei tehtud, aga kogu selline kirjandus allus üha ägenevale tsensuurile piiril nii raamatukaupluste kui avalike raamatukogude jaoks. Lubatud raamatute nimestikke saksakeelsetele rahvaraamatukogudele ka ei tehtud, aga sellega oli ju saksakeelne rahvaraamatukogu keelatud, sest talle lubatud raamatute nimekirja ette näidata ei olnud. Esimene lubatud eestikeelsete raamatute nimestik ilmus alles 1900 (muuseas, oma sisult väga tagurlik ja vananenud), seega 1890–1900 polnud mõtet sellisele luba küsima minna. (Maal peeti raamatukogusid edasi sagedasti kelleltki luba küsimata, linnas oli see ohtlik, sest politsei oli valvas.) Kirjeldatud kord kehtis 1905. aasta revolutsioonini, siis tühistas keiser lubatud ja kaks aastat hiljem ka keelatud raamatute nimestikud. Siit alates tohtisid raamatukogud pidada kõike seda, mis raamatupoodidest osta oli. Arusaadavalt ei õitsenud Tallinnas 19. sajandi kahel viimasel aastakümnel ei avalikud ega rahvaraamatukogud – ei eesti, saksa ega vene omad. Avalikest oli siiski üks erand, nn Mereraamatukogu, mis oli asutatud juba 1847. aastal sõjalaevastiku ohvitseridele. Ootuspärase navigatsioonialase kirjanduse asemel oli selles põhirõhk ilukirjandusel ja 1870-ndatel aastatel muutus ta kümnerublase aastamaksu eest „avalikuks kogu publikule”. Selles suures venekeelses raamatukogus – asus ta Olevimägi 8 – oli raamatuid 1898. aastal 10 000 ja laenutusi ligi 15 000, mis oli väga hea näitaja. Seda raamatukogu kasutasid meelsasti Tallinna keskkooliõpilased, kes, nagu kurtis kubermangu sandarmivalitsuse ülem, „valisid kirjandust teatud tendentsiga”, sest kooliraamatukogu vaevles lubatud raamatute nimestike meelevallas. Eesti Vabariigi algul 1918.