Maendus__Maeinstituut[1] 2014 | Page 199
Mäendus. Mäeinstituut 2014
Eesmärgiks on kehtestada sellistele objektidele miinimumnõuded, et võimalikult
vähendada kahjuliku mõju, mis võib põhjustada keskkonna ja inimese tervise
halvenemise tööstuse jäätmete käitlemisega.
Ladestatud rikastamisjääke puistangusse liigitakse vastavalt oma omadustele, kas A- või
B- riskikategooriasse vastavalt jäätmeseaduse 35. paragrahvile [6]. Eesti Jäätmeseaduses
[6] on kirjas, et A-kategooria jäätmehoidla määtakse, kui see vastab järgmistele
asjaoludele:
jäätmehoidla praegust või tulevast suurust, asukohta ja keskkonnamõjuarvesse
võttev analüüs näitab, et rike, näiteks puistangu varing või väär käitamine võib
põhjustada suurõnnetuse,
jäätmehoidlas on jäätmeseaduse kohaselt ohtlikeks jäätmeteks klassifitseeritud
jäätmeid üle teatava piiri,
jäätmehoidlas on kemikaaliseaduse kohaselt ohtlikeks aineteks klassifitseeritud
üle teatava piiri. [6]
Samas Euroopa Parlamendi direktiivis 14 lõigus on kehtestatud ka vastavad tingimused
jäätmehoidlate käitajatele, kus iga A-kategooria jäätmehoidla käitaja võtab vastu
jäätmetest tuleneva suurõnnetuse vältimise põhimõtted ning parema võimaliku tehnika.
Peavad olema läbitöötatud hädaolukorra lahendamise kavad ja inimeste teavitamine, kes
satuvad ohutualasse. Vastavalt direktiivile rikastamisjäätmete hoidlate projekteerimisega,
neile asukoha määramisega ning nende haldamisega tegelevad isikud peavad olema
tehniliselt pädevad. Seadusandluses on kehtestatud ka kontrollkord, mida kohaldatakse
nii hoidla tegutsemise ajal kui ka pärast sulgemist. Selliste objektide kontroll meetmeid
kehtestab ja viib läbi iga Euroopa Liidu liikmesriiki pädevad organisatsioonid [2].
Riskastamisjäätmete hoidlad
Eestis on 34 rikastamisjäätmehoidlat ja enamus neist paikneb Ida-Virumaal [10].
Tänapäeval ladestatud aheraine puistanguid saab liigitada B-riskikategooria
jäätmehoidlate hulka, sest ladestatav aheraine on vähese organiliseaine sisaldusega, mis
teeb materjali inertseks ja ei kujuta suurt ohtu ümbruskonnale.
Varasematel perioodidel kasutati ahreaine ladustamiseks vagonette, mille tagajärjel
kujunesid koonilised terrikoonikud. Kooniliste aheraineladestuste süttimise ohufaktor
esineb nende järskudes nõlvades, seal on aheraines olevaleorgaanilisele ainele parim õhu
juurdepääs ja esinevad võimalused õhuvooluga nn. tõmbe tekkeks. Põlengud põhjustavad
muutuseid mineraalses koostises aheraineladestute sees, püsib ohtlike orgaaniliste ainete
teke ja võimalus reostunud nõrgvee kõrge aluselisusega ja sulfaatide sisaldusega tekke.
Antud ohud võivad ilmneda aastakümneid pärast aheraineladestute põlemist, sest
temperatuur puistangutes väheneb väga aeglaselt [9].
© Mäeinstituut
http://mi.ttu.ee/kogumik/
199